Vampiiri luule (5)

KõRiLõIkAjA olen,
see kes sina pole,
sulle kallale mina,
kõri lõikama tulen.


Kuni saabub päev,
kirstu maandun ma,
sellepärast ett,
ei viitsi juua vett.


Öösel kirstust tõusen ma,
jälle sinu verd ma imen ka,
sellepärast imen ma,
et ka imed sa.


Kunagi mu elu otsa ei saa,
oskan ma vägevalt elada kaa,
Õhtul rüüpan tassikese,
kalli tassiseest kuuma verd,
enda perekese verd.


Pere enam pole mul,
nende vere ära jõin,
mul oli kõrini neist,
totakatest liikmetest.


Pole mul ka suguvõsa,
nendegi vere rüüpasin ära,
ära kisa mulle kõrva sa kära,
anna rahu sa igavene mära.

Autori kommentaar »