Memm ei saa bussi peale (4)

Kui külmataat tõi külma väikest ,siis polnud näha ültse päikest. Lume eided jõudsid valge vaiba maha kududa.

Vingerpusse täis tuul veeretas lumepalle ühe, teise ja kolmanda. Lapsed nina , suu ja käed omalt poolt lisasid. Sellest tekkis üks sõbralik memm.


Kohe kui memm valminud said, siis ka lapsed kadunud olid. Vaene memm nüüd armetult bussijaamas seisis. Jälgis kuidas tuul oma ulguvate helide saatel busse saatis ; ühe, teise ja kolmanda. ,, Kas neist saab ka memm, kas kuskil on veel keegi minusugune? '' , küsis memm endalt oma mõtete maailmas. See kõik oli nii tuttav. Tuul ta lumepallidena ju üksteise otsa juhatas. Inimlapsed ainult ehitasid suu, nina ja käed, millest küll memmel vähe kasu oli. Vaene memm ei suutnud liikuda ega endast märku anda, ainult oma mõtete maailmas suutis mõne sõna paotada. Mööduvad bussid äratasid memmes tähelepanu. Uudishimu oli suur ning memme pead vaevasid mitmed küsimused. Mis saab nendest bussidest, kuhu tuul nad viib... Ja just sellel hetkel kukkus memmelt nina otsast. Päike oli pilvede tagant välja tulnud ja naeratas sõbralikult memmele. Memm tundis, kuidas külm vedelik ta jalgadesse ilmus. - Väljas oli sula.
Memm nägi nüüd kuidas uus buss oli bussijaama saabunud. Esimest korda märkas memm, et teda on märgatud. Bussijuhi silmad olid otse memme poole suunatud, Memm püüdis igal võimalusel tähelepanu enda peal hoida.,, Ma olen siin, miks keegi mind ei aita, ma tahan ka bussi peale, '' pisardas memm.. Memme vaev oli asjatu kuid siis juhtus midagi mida memm ei osanu oodata. Bussi juht astus bussist välja ja sättis oma sammud justkui memme poole. Memm vaatas suurest rõõmust taevasse ja nägi kuidas päike ikka veel tema poole naeratab. Seda, kas bussijuht memme juurde tuli ei saa me kunagi teada, sest just sellel hetkel vajus memm kokku. Päike oli oma töö teinud.

Autori kommentaar »