Simple life #1

postitas: KatarRIina - 19.05.2009, 2009-05-19 16:34, loetud: 248x

jjäuu ,
nüüd järjekas, mis JÄÄB.
Kümme osa tuleb kindlalt.
teate saamiseks on tähelepanulist.
Kirjutan nii nagu jõuan.
Hinded ja arvamused on oodatud.
Ää, kui ei meeldi, siis pole mõtet punastnäppu panna .
punane on ju mõtetutele päevikutele .
Sorri, kui jutumärgid valepidi!
Okei, tänks ja head lugemist!

Gerda - 13 aastane, blondid järku lõigatud juuksed, sageli mossitab.
Marite - 14 aastane, pikad pruunid juuksed, sõbralik. Gerda bestf.





1*


„Oomaigaad! Me nägime välja nagu mingid oma-mulli-mehed!“ kiljus Marite sosinal ja kiirendas kõnnakut.

„Issakene, mul on nii mark! Nad ei tahtnud meid na-gu-nii!“ ütlesin mossis häälega ja langetasin pea.


Kahekesi kõmpisime mööda märga tänavat. Vihma oli just sadanud. Külm vihmavesi tungis läbi mu ketside, kuni jõudis sokkideni. Mu jalad lausa lirtsusid. Lõpuks oli aeg lahku minna.


„Noh, saame homme kokku onju? Peale kooli näiteks,“ ütles Marite õrnalt naeratades ja kallistas mind.

„Kindlasti, ma helistan sulle. Sauka!“ hüüdsin Marrule kaugemalt ja jalutasin edasi, kodu poole.


Marite ja mina, me käisime erinevates koolides, mitte nagu paljud head sõbrad, kes on peale sõpruse ka klassiõed või -vennad. Tema käis Tallinna 21.kk seitsmendas c klassis ja mina Tallinna Pääsküla gümn. Seitsmendas b-es.


Koju jõudes, tõmbasin korraga jalast nii sokid kui ka jalanõud. Märjad sokid viskasin pesumasina äärele kuivama ja jalanõud radiaatori alla.


„Emps! Oled kodus vä?“ küsisin ma, kuna maja oli ebatavaliselt vaikne, kuigi empsi auto oli maja ees. „Mamps!“ hüüdsin a-d venitades.


Asi kiskus kahtlaseks ja ma läksin ülesse, arvuti tuppa. Ust avades, nägin ma ema toolil istumas.


„Emps, miks sa mulle vastu ei hüüdnud, kui ma sind hõikasin?“ ütlesin pahaselt, käed puusas.

Ema ei reageerinud ja istus edasi. Arvuti ekraanil võbeles mingi joon, see oli muusika pleier.


„MAMPS!“ kisasin kõvasti, kui ma talt kõrvakad peast tirisin.

„Mida sa karjud?“ küsis ema pahaselt, raamatut käest pannes.

„Ma hüüdsin sind, miks sa ei võiks üksinda kodus olles muusikat kõlaritest kuulata, äkki kuuleksid siis mind ka?“ ütlesin solvunult ja kõndisin oma tuppa.


Nukralt istusin suure voodi äärele. Kostis koputus. Vaikus. Järjekordne koputus. Ma ei vastanud ja selle peale ema lahkus. Mul oli kõik mida ma tahta võisin. Raha, mõnus ja suur tuba, riided, kodu, ema. Millestki lihtsalt jäi puudu.


Mu ema oli alati mulle nagu.. Nagu sõbranna. Kunagi ei kohelnud ta mind nagu oma tütart. Teemad, millest ta minuga rääkis olid ka sõbrannalikud.Küll rääkis ta meestest, kellega oli see päev kohtamas käinud, või neti tutvustest. Mul oli vaja kedagi, kes mind kuulaks, mind usaldaks.


Kurvalt ja masendunult sorisin kapist välja koti ja panin sinna riideid, kammi ja hambaharja.

Nähes, et ema kuulab jälle kõvasti muusikat, ütlesin talle meelega:

„Ma lähen õue, ära mind ootama jää. Kui sind see üldse kotib.“


Välja astudes ladistas vihma. Närviliselt krabasin taskust telefoni ja helistasin Maritele.


„Tsau, kuule. Ma mõtlesin natukeseks ajast kodust ära olla. Ema käib suht pinda. Sinu poole saaks?“

„Tsauki. Noo, ma arvan küll. Mul ema küll vastu pole,“ vastas Marite ja ma katkestasin kõne. Kiirkõnniga liikusin Marite maja poole. Kohale jõudes olin ma parajalt märjaks saanud.

Vaikides istusime Marite toas ja lugesime vaikselt naerdes mingeid ankedoote.

“Mis sul mampsiga juhtus siis?”

“Ah ma ei tea, ta on viimasel ajal nii pohhuistlik ja ei räägi minuga. Nagunii armus mingisse venelasse jälle.”

“Ou-meen. Kuule, me võiks õue minna. Mark, Allu, Sann ja Villu pidid ka õues olema,” ütles Marite õhinal häälega ja valis Sandri numbri. Ilusti tukka sättides hoidis ta telefoni käes.


“Jou Sann, kuule, te siiani õues?”

“Hei Mar. Jaa, tuled ka?”

“Ma arvan ja, aga saame pargis kokku?”

“Davaika, näeme!”


“Lähme!” ütles Marite tibilikult ja me läksime õue. Lompidest läbi plätserdades kõndisime pargi poole. Õues oli juba külm ja pime ning pargis oli ka suurte puude all õudne istuda. Me kõndisime pargi keskpunkti ja istusime märjale puupingile.


Möödus umbes tund, kui vihma hakkas tibutama. Lõdisedes kõndisime Marite poole. Kiirelt vahetasime riided öösärkide vastu ja ronisime teki alla. Marite pikad pruunid juuksed vajusid pidevalt minu padjale ja ma pidin neid eemale lükkama.


Järsku kuulsime kuidas mingi mees ja naine karjusid. Marite tõusis püsti ja piilus ukse vahelt välja. Ta ema ja isa karjusid üksteise peale.


“Tra sa oled nagu mingi lits!” karjus joobes Rain, Marru isa.

“Keri välja siit idioot!” kisas ema vastu.

“Tõmba lesta viies ratas!” kisendas Rain.


Kostus välisukse pauk ja oli arusaadav, et Marite ema oli minema läinud. Purjus Rain komberdas Marru toa poole. Marite sulges kiiresti ukse ja lukustas selle. Hirmunult pugesime Maritega voodi alla ja jäime ootama, mis nüüd juhtub.


Rain kolistas ukse taga ja tagus arvatavasti mingi pudeliga vastu ust.

“Marite! Kullakene, tee palun uks lahti,” hõikas väga purjus mees meelitavalt ja pervertlikult.

“Gerda, palun ära lase tal mulle midagi teha. Palun!” sosistas Marite hüsteeriliselt.


Enesekindlalt ronisin ma voodi alt välja, tõmbasin omale hommikumantli selga ja avasin ukse.

“Võta oma pudel ja tõmba otse p*rse auku onju!” karjusin mehele näkku ja virutasin talle jalaga kubemesse.

Märksõnad:

simple life

Märksõnad: simple life