Ma ei unusta sind! (21)

1. september. 1997



“Angela, kus sa oled?! Täna on su esimene koolipäev!” hüüdis ema väikest tüdrukut otsides.



„Huvitav kuidas koolis on? Kas ma mängida saan seal? Kas mu sõbrad on seal? Kas mulle meeldib seal üldse? Milline näeb kool välja? Mida ma teen seal?” need mõtted keerlesid heledapäise, siniste silmadega väikese tüdruku peas, kuid tema mõttelendu segati.



„Siin sa oledki! Ma ju otsisin sind, tule paneme su nüüd ilusti riidesse,” lausus ema Angelat kaasa tirides.

„Emme, kas sa oled ka koolis käinud?” küsis tüdruk murelikult.

„Jah kullake, olen.” nähes tütre murelikku nägu lisas ta veel, „sulle meeldib seal. Sa saad seal uusi sõpru ja õpid maailma paremini tundma.”

Väikese Angela nägu muutus rõõmsamaks, seda kuuldes.

„Näe kui ilus sa meil oled nüüd. Hakkame nüüd kooli minema.” Ütles ema Angelale , pärast tüdruku patside tegemise lõpetamist.



„See on nii suur ju. Äkki ma eksin siin ära. Kes need inimesed on kõik? Miks neid nii palju on?” käisid Angela peas jälle mõtted.



„Angela, sina istud akna all teises pingis koos Sandriga” ütles õpetaja, käega tumedapäise poisi poole viibates.



„Miks me poistega peame istuma? Nad on nii vastikud. Või mis ta nimi oligi, Sander? Tal on ilus koolikott”



3. november. 1999



„Anna mu kott, tropp” karjus Angela üle klassi Sandrile.

„Tule võta!” vastas poiss.

Klassi astub õpetaja, ning käratab: „Sander, anna Angelale ta kott ja too päevik minu lauale!”

Sander teebki seda, päevikut viies möödub ta Angelast kes poisile parastava pilgu saadab.



„Miks ma ikka veel pean temaga istuma? Ma vihkan teda. Elulõpuni vihkan.” Oli ainuke asi mida Angela suutis hetkel mõelda.



13. märts. 2003



„Angela, oota!” hüüdis Sander eemal olevale Angelale.

„Mida sa tahad?” küsis Angela , kui poiss tema juurde oli jõudnud.

„Anna andeks mis ma koolis ütlesin. Ma ei mõelnud nii.” Lausus poiss, Angela käest kinni võttes.

„Ei mõelnud, aga ütlesid. Mind ei huvita su vabandused, saa aru juba ometi.”

„Aga..” tahtis Sander veel midagi lisada, kui tüdruk peatas teda öeldes talle vaid: „Jäta mind rahule!” seejärel jooksis tüdruk koju, pisar silmis.



„Ta meeldib mulle, kõik need 7 aastat pole me läbi saanud, aga siiski meeldib. Mida ma teen? Miks ta mulle ainult haiget teeb?” seda mõeldes jäi tüdruk nuttes magama.



27. juuni. 2005



Heliseb telefon. Unine Angela otsib patjade vahelt telefoni:

„Jaa?” vastab tüdruk kõnele.

„Angela, tule haiglasse kiiresti, Sandriga juhtus õnnetus!” kostus telefonist.

Pärast seda kõne lõpetati.



„Õnnetus? Sandriga? Mis nüüd juhtunud on.” Mööda tüdruku põski voolasid alla pisarad.



Angelal pani end kiiresti riidesse ning suundus haigla poole. Haiglas nägi ta Liisit, oma parimat sõbrannat:

„Liisi, mis Sandriga juhtus?” küsis punaste silmadega Angela tüdrukult.

„Ta, ta jäi auto alla.” Liisi puhkes nutma.

„Kuidas temaga on?” küsib Angela, tüdrukut kallistades.

„Arst ütles et halvasti” lausus Liisi vaiksemalt.



19. juuni 2006



Üheksanda klassi lõpetamine.



„Sander, see oli peaaegu aasta tagasi kui sa meid üksi jätsid. Sa lihtsalt lahkusid siit ilmast. Me ei sallinud üksteist pikka aega. Aga viimane aasta, enne su surma, õppisime me üksteist rohkem tundma. Sa olid eriline poiss ja minu südames sa ka selliseks jääd. Täna on lõpetamine, me peaksime seda koos tegema. Ma nii väga igatsen su järele. Su kiusamisi , su armast pilku. Sind!” mõtiskles Angela enne kooli minemist, Sandri pilti käes hoides.



Kui pidu lõppenud läks tüdruk klassi. Klassi kus ta esimest korda kohtas Sandrit. Klassi kus Sander teda esimest korda kallistas. Klassi kus ta Sandriga viimast korda oli rääkinud.



Klassi jõudes läks tüdruk Sandri pingi juurde vaatas seda pikalt ning lausus naeratades:

„Palju õnne, kallis! Ma ei unusta sind”