Minu süda.3 (2)

On hommik.Vastik äratuskell heliseb.Ma ei jaksa üles ärgata, kuid ma mõtlen Marcost väga palju.Ma ei saanud öösel magada.Kõnnin peegli juurde ja vaatan ennast peeglist ning röögatan.Keegi tuleb jooksuga mu toa poole.See on Sten.
Sten:Mis juhtus?
Mina:Vaata milline ma välja näen, nagu zombie!
Sten:Sa oledki nagu zombie!
Ma hakkasin nutma.Ma ei näe ju kole välja, ma olen väga armas.Solvusin Steni sõnade peale.Ise ta on mingi klassika friik ja tema jaoks on ilus laps selline, kes käib riides nagu vanasti.Minu arust on vana aja riietus sama, mis oli ürgajal.
Eks ma panen kooli asjad koolikotti ja lähen kooli.
2 minutit hiljem...
Ohh, sain pandud.Ma nüüd lähen kooli.Oii, kes helistab.See on ju Carmen.
Mina:Tsau Carmen!
Carmen:Tsauu!
Mina:Midagi juhtus, et nii vara helistad?
Carmen:Kell on ju 11.36!
Mina:Mida...Ei ole ju!
Carmen: On küll!Miks sa koolis pole?
Mina:Ma magasin sisse!
Carmen:No teine kord pane äratuskell tööle!

Nähh... No eks ma siis teen


JÄTKAN? Te saaksite, siis teada mis koolis juhtus!