Elu on selline.

Vaatamisi: 391

Sissejuhatus :

Okei, ma siis lähen vaata ,et sa kooli jõuad !Tsau!!Ma tõusin ja vaatasin kella. Kell oli 6.27 hommikul. Jälle. Jälle mu ema läheb hommikul vara tööle.Mu ema üritab ennast surnuks töötada, aga ma mõistan teda, vähemalt pooleldi.Pärast mu isa surma on mu ema olnud vaid inimese vari. Ta käib kogu aeg ainult tööl sellest on pool aastat möödas. Mina suudan juba oma eluga veidigi edasi minna , aga mu ema mitte. Kui nüüd endast nüüd rohkem rääkida siis olen ma tüdruk, mu nimi on Birgit 16. aastane ja üsnagi mitmes mõttes tavaline. Ma olen täpselt 168 cm pikk ja ka muus mõttes keskimise kehaehitusega. Mu peagu et mustad juuksed on veidi lokkis ja umbes õlgadeni.Ma ei ole üldsegi oma ema moodi tema on väga lühike hele pruunide juustega mis on täiesti pulksirged .Meie ainus ühine joon on siis see ,et meil mõlemal on tumehallid silmad.

1. osa

Ma vedelesin umbes pool tundi voodis ja siis tõusin ning läksin vannituppa. pesin hambad ja kammisin juuksed ning kõndisin kööki et süüa midagi. Ma elasin väikses kahekordeses majas. Kuna maja oli väike siis oli väike ka köök. Seinad olid hele sinised ja kapid hele rohelised. Ma armastasin seda maja üle kõige aga pärast isa surma oli siin kuidagi kõle. Võtsin ühe õuna ja vaatasin kella.Kell oli 7.23 hommikul. Ma teadsin , et kell on vähe , aga samas polund mul ju kodus kaa midagi teha. Võtsin oma koolikoti ning hakkasin kooli poole kõndima. Värske õhk mõjus mulle hästi ning kui ma ükskord kooli juurde jõudsin tundsin ennast päris hästi.
Käin siin koolis juba esimesest klassist peale. Sel aastal peaks ma lõpetama 9. klassi. Koolis läheb mul üldiselt hästi. Mul koolis phimõtteliselt kaks sõpra(nojah ma pole just kõige populaarsem aga ma olen õnnelik koos oma kahe sõbraga). Mu sõbrad on Meriln ja Piret - nad mõlemad käivad minu klassis . Ma astusin kooli sisse ja nägin ukse peal kohe Piretit.Hei Birgit, sina täna eriti varajane. lausus Piret.Nojah , ma ärkasin varem ja ei viitsinud kodus passida, vastasin ma.Kuule mis juhtus, sa oled näost täiesti ära.pinnis Piret mind.Ah ei midagi.ütlesin ma püüdes hoida hooletut tooni.Ära te nalja.Ma tunnen sind ja midagi on kindlasti juhtunud.
Ah , ma ei tea isegi. Mu ema läks jälle poole öö pealt tööle.laususin ma püüdes mitte väga dramaatiliseks minna.Kuid ma ei olnud selle osav.Tead, ma arvan et mu ema ei sa mu isa surmast üle. Ta peagu et ei räägi minuga üldse ja kui räägib siis otsa ta ei vaata mulle kunagi.Ma muretsen tema pärast kohutavalt.Piret vaatas mind oma pruunide rosina silmadega ja ütles Oh Birgit, ära muretse kül ta sellest üle saab. Ja kui me kohe ei lähe jääme me saksa keelde hiljaks. Ma tõusin võtsin oma koti ning üritsain enam mitte selle peale mõelda.

2.osa

Tunnid möödusid üsna igavalt. Ma hakkasin kodu poole kõmpima kuna mu koduni pole väga pikk maa , umbes 1,2 km. Poolel teel märkasin ma endale vastu tulevat mingit komberdavat inimest. See inimene vaarus ühest tee servast teise ja kui ta veidi lähemale jõudis märkasin ma midagi. Ta pluusi peal olid suured vereplekid.Ma suutsinn vaid vaevu ahhetust tagasi hoida. Siis tõstis see inimene pea ja ma nägin tema nägu. See oli poiss umbes minu vanune ja ta heitis mulle meeleheitliku pilgu ja pomises midagiKuulemma...aitaaaamnd.....APPPII!!See karjatus pani mind võpatama ja ma kõndisin tema poole.
Ta kõht oli üleni verine mulle tundus et teda oli pusstatudMis su nimi on?tahtsin ma teada.Ka-ka Karl.kogeles ta.Okei Karl, ära muretse ma kutsun kiiraabi.
Ma helistasin kiiraabisse ja peale seda hakkas mul väga paha. Ma olin täitsa ära unustanud selle , et mul läheb tihti vere peale süda pahaks ja siis läks pilt mustaks.

3.osa

Ma avasin silmad ja nägin et ma olen haigla palatis.Mu juurde kõndis üks õde ja küsis : Preili?Kas teiega on kõik korras?uuris õde.Ee...minuga on kõik korras aga see poiss kelle ma siia tõin?Kas temaga on kõik korras?Kas ma saan teda näha?tahtsin ma teada.Noh arstid just lõpetasid ja ta peaks paranaema .Kuigi jah, tal oli päris palju torke haavu.
Ma hiilisin palatist väja ning küsisn kus on üks torkehaavadega umbes 16. aastane poiss.Mulle öeldi ja ma hakkasin sinna poole kõndima.
Ma läksin tema palatisse ja õnneks polnud seal kedagi.Karl?Mäletad sa mind ma helistasin kiiraabisse.Ta vaatas mind veidi hämmeldunult ja ütles siis: Eh jah.Muidugi ma mäletan sind.ütles ta veidi üllatunult.Kuule.Kas sa tead kes sind pussitasid?Palun ütle mulle , see on väga tähtis.Ta vaatas mind vihaselt, kuid miks?Mille kuradi pärast ta mind nii vaatas?See pole tähtis kes mind pussitasütles ta mulle.Aga miks? Miks sa ei ütle ?Mis mõttega sa seda varjad, see ei ole normaalne!-Tead-mis su nimi ka poleks-see ei ole üldse sinu asi!!ütles ta vihaselt.Nüüd hakkasin mina ka juba vihaseks saama.Esiteks, mu nimi Birgit!!nähvasin ma,teiseks mille kuradi pärast sa ei või mulle seda öelda ja kolmandaks : väike tänu kuluks ka ära, mina ju päästsin su!!tundub ,et ta oli mu hetkelisest hääle tugevdusest veidi üllatunud kuid imselt mitte piisavalt.Jah, ma olen sulle väga tänulik ,aga see ei tähenda et ma peaksin kogu oma eraelu laiali laotama!Pistis ta vastu.Ma lausa keesin vihast.
Heitsin talle veel ühe vihase pilgu ja tormasin palatist väja.

4.osa

Ma otsisin väljapääsu haiglast ja ma ei hoolinud inimestest kes mind kui mingit hullu vaatasid kes mööda maja ringi tormab. Haiglast välja astudes avastasin ma, et ma ei tea kuhu poole minna ,selleks et koju jõuda. Ma lonkisin sihitult haigla ümbruses ringi. Äkki nägin ma taksot mööda sõitmas. Ma jooksin sellele ette ja tegin ukse lahti. Taksojuht oli väga kahtlane ja haises aga mul ükstaskõik. Ma palusin ennast oma kodusele aadressile viia ja istusin siis autosse.
Ja ma ei suutnud olla kauem sellele mõtlematta. Kuidas see Karl suudab olla nii ülbe! Ma päästsin ta elu ja ta isegi ei ütle kes teda ründas. Ta on täiesti kohutav inimene. Ma poleks pidanud üldsegi vaevumkiiraabisse helistama.
Järsku pidas taksojuht kinni ja ütles ,et mingu ma maha.Ma läksingi , andsin talle raha ja vaatasin ümbrust ta oli toonud mu kodu lähedusse.Ma jalutasin kodu poole.
Uksest sisse astudes nägin ema köögis laua taga istumas.Kus sa ometi olid!?Ma pidin ennast surnuks muretsema! teatas mu ema paaniliselt. Ema, ma käisin Birgiti juures ja unustasin kella vaadata. Ma ju võin käia kelle juures tahan, ma ei pea sulle enam ütlema.Eksju? ma pidasin paremaks emale mitthe tõde rääkida, kuigi ma teadsin,et see lause tegi talle haiget.Ma läksin trepi poole ja sõnasin : Ma lähen magama , olen väsinud.Head ööd.
Kõmpisin trepi poole ja läksin oma tuppa. Vaatasin kella : 20.09. Kell oli tõesti palju võrreldes selle ajaga kui ma tavalislt koju jõuan. Ma õppisin asjad kiiresti ära ja läksin msn-i. Piret oli sees , aga m ei viitsnud temaga jutu alustada, ta alustab nagunii ise ka kohe.
Ja ei läinud poolt minutit kui ta alustas.

Pikumsu says : Tsauks.Mis teed?Miks sa ennem sees ei olnud?

Birgit says . Ah niisama.
Ma polnud kodusgi.

Pikumsu says : Ok.Miks sa siis kodus ei olnud

Birgit says : See on pikk lugu

Pikumsu says : Plz, plz. Räägi mulle.

Birgit śays : Ei ma ei viitsi see on tõesti väga pikk lugu. Küll ma homme koolis räägin.

Pikumsu says : : (

Birgit says : Ära ole pahane!Ma olen väga vässu.Dsauu: )

Siis ma logisin välja ja üritasin magada.Kuid see ei õnnestunud. Ma nägin õudusunenägusid ühest verisest poisist kes tuli mid tapma.

5. osa

Hommikul ärgates tõusin kohe ja kõmpisin alla kööki.Mu ema oli juba tööle läind-arvata oli kah. Noh ja siis ma vaatasin kella. Kell oli 7.43. Ma hakkasin kohe kiiresti sahmima kuna ma polnd kunagi nii hilja ärkand ja kui ma kohe ei lähe jään ma hiljaks. Võtsin jope ja astusiin välja.
Väljas oli ühe septembrikuu päeva kohta tavatult külm ja pilves.
Kooli juurde jõudes nägin parklas Piretit ja Merlini lobisemas. Ma hakkasin nende poole kõndima. Kohe kui Piret mind nägi oli tal suu kõrvuni.Hei, Biku!!hüüdis ta mulle vastu tõtates.Tsau jahütlesin ma neile.Noh, mis te siin räägite?uurisin mina.Ei midagi.Niisama räägime kodustest ütesannetest.ütles Merilin süütult. Ei no see küll nüüd tõsi ei ole.Piret ei räägi kunaggi vabatahlikult kodutöödest. Tundub,et Merilin sai ise ka oma vale läbinähtavusest aru ja pööras pea kõrvale.Miks sina nii õnnelik oled, Pirettahtsin ma teada.Ei, ei, midagi.Lihtsalt.minu arust valetas tema ka.Kuigi tavaliselt teeb ta mulle valetamises pika puuga ära.Mis neil küll viga on?
Aga siis süttis tuluke mu peas.Pekki!Pagan küll! Piret tahatis teada miks ma eile õhtul kodus ei olnud.#!?!#idas ma seda siis ütlen : kohtasin torke haavadega poissi, helistasi kiiraabisse ja pärast käitus ta minuga nagu viimane idioot.Kudas ma ometi neile seda seletan?!Ja, neile sest Piret on kindlasti juba Merilinile rääiknud.
Me kõndisime koolimajja sisse ja ma vaatasin Pireti poole - ta silmad põlesid uudishimust.Noh, Birgit, kus sa siis eile õhtul olid?Piret küsis seda nii nagu ta väga ei hooliks kuigi ta tegelikult hooli väga.Okeiohkasin mama rääginPiret juubeldas varjamatus võidurõõmus.Aga ma räägin ainult siis kui sa hoiad oma suus kinni , vahele ei sega ja mingeid nägusi ei tee.Said aru?ma vaatasin talle ähvardavlt otsa.Minu suu on lukusvandus ta.Minu oma kalausus Merilin.
Okei ma räägin.Kui ma eile koolist koju tulin komberddas mulle vastu üks minu vanune poiss.Kui ta lähemale tuli nägin ma et ta on verine, väga verine.Noh ma küsisin ta nime see oli Karl.Siis ma kutsusin ma kiiraabi. No te ju teate millised suhted mul verega on noj´ah siis ma minestasin.ma uurisin vahepeal nende nägusid.Merilin kuulas huvigaja Piret nii sammuti.Ma ärkasin haiglas. Seal ma läksin seda Karli vaatama ja mulle öeldi et ta saab terveks.
Nojah siis ma tulin koju.ma otsustasin et ma ei taha neile oma vaidlusest temaga rääkida.
Birgit hakkas naerma.Mis siin naljakat on?küsisin ma üpris pahuralt.Ei olegi midagi naljakt lihtaslt see et sa ennem minu vale ära arvasid ei tähenda et sa nüüd ise oskaksid valetada. Sa jätsid meile midagi rääkimatta.sõnas ta võidurõõmsalt.Jätsin jah.ütlesin ma vihaselt.See ei ole õige koht ega aeg rääkimiseks tund kohe algab.Kül ma pärast rääginja siis ei jätnud ma enam neile aega vastuväidete esitammiseks ja kõndisn mata klassi juurde.

6. osa

Tundide lõpus ma muidugi rääkisin neile kõik ära. Pireti reaktsioon ei hämmastanud mind absoluutselt. Ta arvas et see on jube lahe, veel lubas ta sellel poisi näo sisse lüüa kes minuga ülbitses. Ma muidugi rahustasin ta maha. Merilin see vastu aga ei öelnud peaegu mitte midagi. Ta pole muidugi kunagi nii energiline kui Piret kuid siiski.Ta ütles ainult ,et tal on kahju.
Siis hakkasin ma kodu poole kõmpima ja üksi. Piret oleks saanud küll natuke maad koos minuga tulla , aga tal oli täna trenn.
Varst kuulsin ma mingeid hääli.Kahe kortemaja vahel kitsukeses vahes oli neli meest. Nad kõik olid minu arusaama järgi maani täis. Nad rääkisid millestki millest ma aru ei saanud.Üks neist märkas mind ja hüüdis midagi mis kõlas nagu : tuleeh siiia!Kiirendasin sammu ja pistisin varsti jooksu.Mingi aja keegi järgnes mulle kuid varsti sammud lõppesid kuigi ma ei saanud selles kindel olla kuna ma ei julgend taha vaadata.
Ma jäin alles kodu juures seisma . Ma hingeldasin pidurdamatult kuna oli jooksnud umbes 500 m täiel kiirusel. Ma võtsin võtme ja keerasin värisevate kätega ukse lahti.Tuppa jõudes mõtlesin ma kas mu kooliteed hakkavadigi nüüd sellised vahejuhtumite rikkad olema.Selle mõtte peale õlgu väristades kõndisn ma kööki. Ma viskasin koti maha ja hakkasin külmkapi poole kõndima kuna mu kõht oli jube tühi.
Kuid siis pidin ma ehmatusest karjuma pistma. Köögi laua taga istus keegi ja see keegi ei olnud keegi mu kui Karl. See poiss kes ülbitses minu kui oma elupäästjaga nii et vähe ei ole.
Esimesest ehmatusest üle saanud küsisin ma : Mida asja sa teed siin?Kuidas sa ometi majja sisse said?küsimusi oli palju, väga palju.Tema aga vastas mulle : Tere.Ta näol oli vildakas naeratus kuid oli näha et ta muretseb kuidas ma tema viisakusavalduse peale reageerin.
No tere jah rapsasin ma kiiresti aga kuidas sa sisse said?tahtsain ma teadaSu ema lasi mind sisse, ma ütlesin talle ,et olen su sõber ja jään sind siia ootamaTeatas ta nagu oleks ta oma vale üle uhke . No mudugi mu ema käis ju lõuna ajal kodus söömas.Aga mida sa minust tahad?Mul ei ole küll sinuga millestgi rääkida.üritasin ma võimalikult ükskõikselt öelda.Noh ma tahtsin sulle ühteist rääkida. vastas ta kaval muie näol.

7. osa

No mida samulle rääkida tahad?küsisin ma.Ma tahtsin su käest vabandus paluda, selle minu käitumise pärast.Ta vaatas mulle väga alndlikult otsa.Ma ei ole sugugi kindel kas peaksin sulle andeks andma.Kas sa vähemalt räägid mulle kes sind ründas?küsisin ma.Oh, Birgit. Ma tahaksin,aga see teadmine võib ohtlik olla.
Ma sain jälle ta pealevihaseks ja ütlesin b]No siis ei olnud sul küll mõtet siia tulla.Vaata , et sa kaod!![/b]karjusin ma .Ta tõusis püsti ja kõndis ukse poole.[b]Birgit, aga , tea et mul ei ole suvastu midagi, see teadmine on lihtsalt väga ohtlik.Olekstore kui sa laseksid seda endale korralikult selgitada.
Siis ta avas ukse ja kadus.Ma olinühtaegu kurb ja vihane.Võibolla olin ma temaga karm olnud? Ei, ei ma ei olnud karm.Siis ma avastasin laualt lipiku milleKarl oli sinna jätnud.
Seal oli kirjas ta msn.
Ma läksin aarvutisse ja llisasin ta. Sees oli ka veel Merilin ja ka Piret.
Merlinhakkas minuga rääkima.

Mellu says : Tsau!Mis teed?

Biku aka Biki says : Ah ei midagi.Söön.

Mellu says : Ok.

Mellu says : Pean minema kahjuks.
Tsau

Biku aka Biki says : Davjj Bye.

Merilin logis välja aga minuga alustas vestlust keegi teine.

Kommentaarid