Armastus ei sure , kunagi . (23)

Miia , 14 aastane , elukohaks Valga . Pikad , lokkis punakaspruunid juuksed . Käib internaatkoolis , sest ta ema ja isa on surnud . Miial pole parimat sõpra , sest ta armastab üksindust . Kõige paremini mõistab teda ja saab temaga läbi Mart .

Mart , 14 aastane , elukoht samuti Valga ja see sama internaatkool . Tal on sirged keskmise pikkusega orazikas pruunid juuksed . Ta ema on kadunud ja isa väga vana , seetõttu ei zaa ta isa tema eest hoo#!?!#eda .

( Kirjutan mina vormis ehk Miia vormis . Aastaks on 1904 . )



Oli märts . Tavalisesest külmem . Tuul undas tühjuses . Jalutasin rahulikult kraavi serva peal , kõrval telliskividest pisike sein , lasteaia hoovis . Lasteaed asus meie internaatkooli kõrval . Armastasin tohutult neid pisikesi kiljuvate suudega põnne . Jõudsin internaatkooli juurde . Miks selline lärm ? Jooksin internaatkooli poole . Kõik karjusid nagu maailmalõpp oleks lähedal . Ja miks sellised imelikud veoautod siin olid ? Tuhat küsimust piinas mind . Oh , mind joosti peaaegu pikali . Õpetajad karjusid , helikopterid taevas . MIS OMETI TOIMUB ?! Eemal seisis Mart . " Mart , mis ometi toimub ? Kuhu kõik tormavad ? Mis juhtus ? " " Miia , sõda on tulemas . Narvast tungitakse peale . Me oleme küll Narvast kaugel , aga parem varem . Me hakkame Leetu sõitma . Tule nüüd ruttu auto peale ! " " Aga kuidas see võimalik on ? Nii äkki ! Ja need lennukid ? Oota palun , ma lähen käin koolimajas . " Mart noogutas mulle nõusolevalt . Jooksin kuidas jalad võtsid koolimajja . Läksin neljandale korrusele kus me pole kunagi käinud . Ma ei teagi miks . Tahtsin seda korrust lihtsalt näha . Seal oli üks suur vereplekk keset seina . Jälle tuhat küsimust . Kust see siia sai ? Kelle oma ? Miks ? Jne . Suudlesin koolimaja seina ja ütlesin sosinal hüvasti . Tormasin jällegi tulisjalu koolimajast välja . Ainult 3 autot oligi veel jäänud . Õpetaja karjus minu peale . Mart vaatas mulle rahulikult otsa ja sõnas , et meil on aeg minna . Veoauto kastis oli umbes 20 magamiskotti . Sain koha Mardi kõrvale . Ma tundsin , kui kallis mulle Mart on . Ma ei mõistnud , miks venelased jälle sõja korraldasid ...
Öö . Mul ei tule und . Kõik magavad rahulikult . Ma lihtsalt ei mõista , kuidas nad suudavad ... Ma mõtlesin oma ema ja isa peale ja ka oma pisikese venna peale , kes nad kõik olid surma saanud lihtsalt sattudes ... Ma ei suuda sellele mõelda . Ma mõtlen Mardi peale . Mis siis saab , kui ma tema selles sõjas kaotan . Ma tundsin , et ma armastan teda . Lihtsalt sõbrana ... Võibolla ta isegi meeldib mulle natuke . Nutsin vaikselt . Siiski Mart kuulis mind ja võttis mind oma embusesse ning ütles , et kõik saab korda . Vaatasin talle otsa ja noogutasin .
Möödus hommik ja päev , järgmine õhtu ning öö .
Pidime sõitma läbi mitme linna , kuigi Valga on piiri ääres . Olime jõudnud Paidesse , kui otsustati ümber . Kohe hakkasid jõudma Vene sõdurid Paidesse . Otsustati minna üle piiri Võru juurest . Olime igas asjas Mardiga üksteisele toeks .
Lõpuks . Oli umbes kümme kilomteetrit veel piirini . Äkitselt märkasime ühte tumerohelist lennukit meie kohal lendamas . Meie , " lapsed " arvasime , et see on Eesti sõjaväe lennuk , mis meie kooli juureski lendas . Väike närimine oli ikkagi sees . Ja kohe märkasid seda ka õpetaja ja autojuht . " Püha taevas , mis see siis peaks olema . Kuidas nad juba siia ... " õpetaja vaigistas oma hääletooni , aga oli juba hilja . Kõik said aru , et Narvast pealetungimine oli vaid pettemanööver . " Lapsed ... minge igaks juhuks pikali . Te saite vist juba aru mis toimub . " lausus õpetaja väriseval häälel . Hoidsin Mardil käest kinni ja lamasin võimalikult maad ligi . Veoauto tõstis kiirust . " Õnneks on ainult üks helikopter ... " jõudis õpetaja veel öelda , kui meist umbes kaheksasaja meetri kaugusel pomm lõhkes . Taevas täitus umbes kaheksa helikopteriga . Juba lõhkes ka järgmine pomm , see oli meist vaid viiekümne meetri kaugusel . Üks tükk purustas auto kummi ja me jooksime autost välja . Kõik erisuunas . Keegi ei kuulanud õpetajat . Mina ja Mart jooksime metsa . Helikopterid hakkasid maa poole suunduma ja sõdurid sealt nööridega välja tulema . Jooksime elu eest , jah tõesti , elu eest . Olime umbes 100 meetrit jooksnud , kui märkasime ühte pisikest koobast kuhu me enam vähem sisse mahtusime . See koobas oli hästi varjatud . " Eluga Miia ! Ruttu sinna ! " " Eii , see on liiga metsa ääres , me peame edasi jooksma ! " " Võibolla me ei leia paremat kohta ! " Mart tiris mu koopasse . Läks umbes pool tundi , kui sõdurid hakkasid metsa jõudma . Ronisime aina sügavamale koopasse . " Miia , tea , et kui me sureme , ei unusta ma sind iial . " Mardi põsele voolas pisar . " Mart , palun ära räägi nii . Kõik saab korda . Me jääme igavesti kokku , keegi ei suuda meid lahutada . " Vaevalt suutsin ma seda öelda , kui meie koopasse veeres üks imelik asi . " Mart , mis see on ? " " Miia , see ... see ... see on ... pomm . Miia , me jääme taevas kokku . Selle pommi eest pole pääsu . " " Ei , Mart . " jõudsin ma öelda kui käis kolm piiksu ja pomm plahvatas . Meie koobas varises kokku . Me surime käest kinni . Me elame taevas edasi . Armastus ei sure kunagi !
Samal ajal kui pomm lõhkes ja me surime , kukkusid KÕIK Vene sõdurid kokku ja surid .




PS : Ma ei vastuta kirjavigade eest . Kommenteerige , tänan . Loodan , et meeldis . :)

Autori kommentaar »