Põrunud armastus (4)

Ma olen Mallu ja olen 15 aastane tüdruk, kellele meeldib väga üks poiss nimega Taavi, kes on ka 15. Taavil oli kahjuks juba tüdruk olemas. Olin juba lootust kaotamas, aga sain kirja Taavilt. Kirjas seisab nii: "Tsau Mallu. Ma mõtlesin, et hängiks äkki homme väljas või nii. Läheks maybe kinno? Et sa oled väga tore tüdruk ja kena ka." Olin väga rõõmus ja vastasin: "Aga su tüdruk Karoliine ei oleks vastu? Muidu tuleks rõõmuga." Taavi vastas: "Me ei käi enam." Olin veel rõõmsam ja elevil. Telefonil sai aku tühjaks ja mõtlesin, et räägime homme koolis edasi. Kooli läksin rõõmuga. Tegin endale isegi kena soengu ja selga panin kena pluusi ja uued ketsid. Koolis rääkisime kõik läbi ja otsustasime minna kinno. Ma hakkasin tundma ennast kenana ja toredana. Me suhtlesime rohkem ja helistasime pidevalt, kirjutasime MSN-s ja käisime üksteisel külas. See lõppes järsku. Me ei kirjutanud enam ega helistanud. Koolis kõik vaatasid mind imelikult ja naersid vaikselt. Mõtlesin kohe Taavile. Äkki tema tegi midagi. Ja mul oligi õigus. Ta pani minu kirjutatud tekstid interneti üles ja olingi kooli naerualune. Isegi mu sõbrad jälestasid mind. Ma ei näe selles midagi halba kui kellegile keegi meeldib. Aga muidugi on tänapäeval kõik lapsikud ja kõik nii naljakas ja vasakule. Ausalt öeldes ma ei nutnud palju. Ma olen liiga nõrk, et kannatada nutmist. Kallis päevik. Mu jutud sinus lõpevad. Vabandust! Aga ma arvan , et on aeg teha enesetapp. Hüvasti mu kallid!

Peale enesetappu lugeti tema päevikut. Osad koolis ikka naersid teda taga, aga paljud õpilased mõtlesid, et see on ikkagi nende süü. Taavi tundis ennast süüdi kõige rohkem, aga tema seda ju tegigi. Ta käis tema hauale lilli viimas pisarad silmis, hing piinatud süütundes.

Autori kommentaar »