I want to believe, 4.# (6)

Vetsu minnes nägin ma, et vann oli ääreni vett täis ja see oli punane! Ja vee peal ujusid roosilehed ja üks pilt. Ma haarasin pildi enda käte vahele ja ma võpatasin. See roos, mis pildil kaasaarvatud asetses, oli MINU joonistatud! Jah, minu. Ma kartsin. Ma arvasin, et ma olen aru kaotamas. Tahtsin ära joosta, kuid ma libastusin ja lõin pea tugevasti ära.
Kui ma üles ärkasin, ei mäletanud ma eriti mitte midagi. Katsusin enda pead ja sellega oli kõik korras. Ja ma olin vannis! Ma kiljatasin. Hüppasin vannist otsekohe välja, sest vann oli ikka vett täis ja punane. Roosilehed aga olid maas. Ja siis ma lihtsalt ei saanud midagi aru ja kisasin väga kõvasti, mille peale kimas ema vannituppa kohkunult.
,,Mis juhtus?" küsis ta. Ma puhkesin lihtsalt nutma ja embasin teda väga kõvasti. Ema oli aga segaduses.
,,S-see vann o-on vett t-täis. See on p-punane, " kokutasin ma. Ma kartsin kohutavalt. Ema uuris vanni aga ei näinud midagi ja vastas: ,,Mis asja? Millest sa ometi räägid? Vann on puhas ja vett pole kuskil!" Ma vaatasin vanni sisse ja puhkesin jälle nutma.
,,Ema, ma lähen hulluks. Ma näen nii jubedaid asju. Palun, ema, vii mind siit minema, " nutsin ma. Ema vaatas mind väga kahtlaselt.
,,Lõpeta nüüd! Sinuga on kõik korras. Sa pead lihtsalt rahunema. Jätka oma tegemistega ja sa märkad, et midagi pole lahti." Ta paitas mind viimast korda ja lahkus siis. Ma vajasin endale tuge. Võtsin vannist kinni ja sulgesin silmad. Mu pea valutas jõhkralt ja ma ei saanud enam millestki aru. Mulle jäi mulje, et keegi mängib minuga. Seejärel ma rahunesin. Ainult käed pisut värisesid aga see ei tekitanud väga suurt probleemi. Pesin oma nägu ja kammisin juukseid, nagu alati. Ja järsku hüüdis mu ema alt: ,,Jessica, me lähme su väikese õega jalutama. Ole hea laps." Ja siis kostis uksepauk. Ma võpatasin. Iga väike ja ebaoluline heli juba muutis mind rahutuks. Seejärel hakkasin ma pesema hambaid. Kuid midagi oli lahti. Ma märkasin, et mu suust nagu tuleks verd või et mu sülg on verega koos. Vaatasin peeglisse ja nägin, et mu suust tuleb väga palju verd. Sülitasin vere kõik välja aga see oli lootusetu. Võtsin palju vett peale, lootes, et midagi positiivset juhtub nüüd. Ja kui ma vaatasin peeglisse, nägin ma enda taga üht väikest plikat! Plikat, kellel olid äärmiselt pikad ja süsimustad juuksed, puuriv pilk ja ilme, katki rebitud kleidike ja väike kaisukaru. Ma ehmusin ja pöörasin ruttu ümber aga siis polnud enam kedagi. Ja verd enam ka ei tulnud. Järjekordselt ma ei saanud midagi aru. Ma kartsin ja mitte vähe. Mõtlesin, et ehk teeb värske õhk mulle head ja ilma pikema mõtlemiseta ma panin ennast riidesse ja kiirustasin välisukse juurde aga mind ootas järjekordne probleem...
Fuuuh, kardan ise ka juba natuke. :)