Gone Or Not?.# (3)

Ärkasin hommikul imeliku tundega üles.Miski nagu oleks puudu mu varajasest hommikust.Arvasin, et on midagi halba juhtunud, kuid veendusin, et see on koleda ilma tõttu.Ma olengi tujukas halva ilma tõttu.Niigi vihma sadas ja välku lõi.Puud kiikusid hirmuäratavalt ja tänav olitühi.See enesekindlus oli minus kadunud või mu intelligentsed mõtted on nurjunud? - Sammusin arglikult kohvi jooma.Pärast läksin ma nagu ikka joogat tegema, kuid seekord toas.Muidu teen ma õues, sest siis on just aina parem.Tegin joogat, kuni mulle meenus preili.Chloe pood.Pidin kaupluse avama ja paarteist tundi olema müüja.Chloe sõnul oli ta läinud oma täditütart vaatama.Tänane päev oli üsna kummaline.Enesetunne oli halb, polnud kliente ja vihma sadas ikka.Mu süda peksis veidi tugevalt.Tema rütm oli väga ebameeldiv.Möödus tunde kuni proua.Chloe tuli.

"Preili, kliente kahjuks polnud." langetasin pea ja olin punasem kui varem.

"Mis mõttes 'kliente kahjuks polnud' ?" küsis Chloe veidi imelikult.

"Mul oli halb päev täna." seletasin ma."Ma olnud mingi müüja, vaid vaatleja, kes vaatab vihmast ilma ja lehitseb ajakirju."

"Oota, kliendid ei külastanud minu kauplust ?" küsis Chloe.

"Jajah." punastasin ma.

"Hämmastavalt kummaline." oli Chloe imestunud."Ole mureta, äkki järgmine kord veab."

Tänasin teda ja lahkusin.Ukse peal ma laususin : "Aitähh."

Ta naeratas.Chloe on vastutustundlik, veidi kohusetundlik ja väga hea välimusega.Iseloomustada pole teda vaja.Fantastiliselt jutukas, võrratult hea kaaslane.Jooksin juba üle tee, kuni mulle oli saadetud sõnum.Mul kästi minna Wellstone'i parki.Istusin juba pingil ja vaatasin kirjendavaid lehti, mis pöörlesid tuule käes.Vihm oli õnneks järele jätnud enda kiusamise.Nägin, et mulle lähenes Marten.

"Ole rahulik." alustas Marten."Lubad, et ei kilju?"

"Aga mudugi.Ma ideaalne vaikija." kinnitasin ma muiates.

"Berta on surnud." väitis Marten.

Arvasin, et ta teeb nalja, kuid ta nägu muutus aina süngemaks.Puhkesin nutma.

"Mida ?!" kisendasin ma."See ei ole võimalik - Mida ta tegi?!!"

"T-ta tegi enesetapu ja jättis sulle kirja." vastas Marten.Seejärel pistis ta kirjakese mulle pihku.Jooksin kähku üle tee, kuid järgmine zebra sai mulle saatuslikuks.Marten karjus, kuid oli hilja.Veoauto sõitis täiel kiirusel mulle otsa.Tundsin kipitavat valu.Lamasin asfaltil.Õnneks sain siiski lugeda kirja, mis oli kuidagi avanenud.

Sa oled võrratu minu jaoks.Lihtsalt võrratu. - Armastan sind ! Berta.

Rohkem ma ei suutnud midagi teha.Ei suutnud end liigutada.

"Mina sind ka." laususin ma sosinal ja teadsin, et see lause sai saatuslikuks.Sulgesin silmad.Ma ei reageerinud ühelegi hüüdele, helile või kiljumisele, sest mind polnud.

THE END !

Autori kommentaar »