Ma olen maailma õnnelikum Draakon!!! (15)

On öö. Lapsed magavad. Isa tukub teleka ees. Ema jäi raamatut lugedes voodisse magama. Kõik on hiirvaikne. Mina aga istun mänguasjakastis ja mõtisklen. Olen Carli mänguasi. Draakon. Kell ei ole veel kaksteist öösel, ning ma ei saa kastist välja tulla. Järsku kuulsin hääli. "Kes seal on ?", küsisin ma vaikselt. "Mina !", vastas hääl, samuti vaiksel toonil. "Kes? ", küsisin ma ikka, teadmata kes seal sosistab. "Mina, Pisihaldjas", vastas haldjatüdruk. "Mhh, ma ei tea ühtegi Pisihaldjat", ütlesin ma kaheldes. "No see kelle elu sa päästsid", sõnas haldjas. "Ahh sina", ütlesin ma juba natuke kõvema häälega kui enne. Mul oli hea meel kohtuda oma väga ammuse sõbraga. Pisihaldjas hüppas akna tagant välja ning paistis kurvem kui minuga rääkides. Ma küsisin: "Mis viga ?"
"Ohh, mäletad kui sa mu elu päästsid ?" "Ikka mäletan, üks pisike tüdruk tahtis su prügikasti visata, sest sul oli tiib natu-natukene katki läinud", ütlesin ma kurvalt. Järsku lõi kell kaksteist ja ma kuulsin kuidas isa pani teleka kinni ja kõndis voodisse, ema juurde. Ma arvan et ta pani emale teki ilusti peale ja võttis raamatu ära ning asetas selle öökapile. Ma jäin ringi vaatama ja imestasin, kuhu Pisihaldjas kadus. Ma vaatasin akna taha, aknalauale, enda selja taha ning laste vooditesse. Minu imestuseks oligi Pisihaldjas lapse voodis. Selles toas kus mina olen, on kaks last. Üks on Anna-Marii ja teine on Carl. Kurnatud ja haige haldjatüdruk läks Anna-Marii voodisse puhkama. Ma vaatasin rahulolevalt kella, kell oli kolm öösel. Ma silmasin teisi mänguasjakasti elanikke ja ma pidin ehmatusest karjuma hakkama. Seal olin teine mina. Mulle meenus Carli sünnipäev. Eile oli Carli sünnipäev. Ta sai sünnipäevaks palju-palju komme. Ühes pakis olid draakoni kujulised kummikommid. Ehk oli Carl hooletult ühe kummikommi Draakoni mänguasjakasti kukutanud. Just, nii see oligi. Ma liikusin sellele olevusele lähemale ja nägin seda vaesekest. Tal oli sünnipäeval saba ära hammustatud. Ma nägin kuidas ta nuttis. Ma otsustasin et lähen teda lohutama. Kui ma ta jutu olin ära kuulanud ütlesin ma talle vaikselt: "Mis sa arvad, kui me läheksime ja vaataksime mis ümberringi toimub". Kummikommi Draakon oli nõus. Me liikusime tasakesi ja ettevaatlikult. "Tasa", hüüdsin mina ning tõmbasin kummikommi Draakoni seina äärde. "Mis sul viga on ?", küsis Kummikommi Draakon. "Ei midagi", laususin ma imestunult. Enda arust nägin ma veel ühte kummikommi Draakonit. Loodan et see oli lihtsalt nägemus. Me liikusime Draakoniga edasi ja jõudsime akna juurde. Kummikommi Draakon seisatas ja jäi mõttesse. Ta ütles kui halvasti temaga elisel sünnipäeaval käituti ja ta tahab põgeneda.Ta palus mind et ma aitaksin ta põgeneda. Seda ma ka tegin, ma ju ei jäta oma sõpra hätta! "TASA", ütlesin ma päris kõva ja selge häälega. Pisihaldjas ärkas ülesse. Haldjas lendas oma pisikese ja haige tiivakesega aknalauale, kummikommi Draakoni kõrvale. Nad hakkasid jutustama. Jutustasid umbes 2 tundi ja siis tänasid mind külalislahkuse eest ja lahkusid koos, midagi muud lausumata. Ma vaatasin neile kurvalt järele ja jalutasin mänguasjakasti. Vaatasin enne kasti ronimist veelkord taha ja suureks rõõmuks nägin ma kummikommi Draakonit ja Pisihaldjat aknalaual. Kiirustasin nede juurde ja küsisin: "Mis teie veel siin teete?" "Me tahtsime sulle kingituse teha", laususid nad koos. "Mulle?" olin ma imestunud. "Just nimelt sulle", ütlesid nad. Nad ulatasid mulle väga suure kingipaki. Ma proovisin seda avada aga ei jõudnud. Palusin oma sõpru appi. Nad olid meelsasti nõus. Lõpuks sai kingipakk avatud. Minu kaks kõige kallimat sõpra kinkisid mulle terve suure kasti Draakoni Gummy komme. Ma olin väga rõõmus ja tänasin Kummikommi Draakonit ja Pisihaldjast. "Pole tänu väärt", vastasid nad. Me kallistasime kõik koos ja asusime Draakoni Gummy komme sööma. Me sõime natuke aega, kuid siis ma kuulsin hääli. Anna-Marii hakkas tasakesi nutma. Õnneks olid Anna-Mariil silmad veel kinni ja Pisihaldjas sai tema juurde lennat. Kui Anna-Marii silmad avas nägi ta Pisihaldjat. Ta oli väga-väga rõõmus. Meie kummikommi Draakoniga liikusime tasakesi kasti poole, kuid siis ärkas ka Carl. Me peatusime ja viskasime põrandale lamama nagu surnud. Me jälgisime Carli, ta hakkas meie poole liikuma. Olime hiirvaikselt. Carl jõudis meie juurde. Minu kurvastuseks võttis Carl maast ülesse kummikommi Draakoni, mitte minu. Ma olin natuke kurb, kuid samas väga rõõmus. Carl otsis midagi põrandalt. Ta ka leidis midagi. Võttis selle ülesse ja pani kummikommi Draakonile sinna kus pidi tema saba olema. Kummikommu Draakonil oli uus saba ! Ta paistis väga õnnelik olevat. Samuti ka Carl. Carl asetas ta Anna-Marii nukuvoodisse ja laulis talle unelaulu. Mina aga liikusin vaikselt mänguasjakasti poole et magama heita. Olin väga väsinud sellest imelisest ööst. Näha oli et kummikommi Draakon ja Pisihaldjas olid samuti väsinud. Anna-Marii tõusis voodist püsti ja pani Pisihaldja kummikommi Draakoni kõrvale magama. Ma jõudsin suure vaevaga mänguasjakasti juurde, kui Carl mu sealt üles korjas ja pani mu sooja teki alla minu kahe sõbra, kummikommi Draakoni ja Pisihaldja vahele. Ma olin väga rõõmus. Kummikommi Draakon sosistas mulle vaikselt: "Sa oled maailma parim sõber, muide ma ei tahagi enam põgeneda." Pisihaldjas kiitis seevastu jälle Anna-Mariid. Ta lausus: "Anna-Marii oli mul voodis juukseid kamminud ja mingi tobeda Barbie riided mulle selga pannud, aga mulle sobivad need palju rohkem." Me jäime koos magama ja olime väga rõõmsad, et kõik hästi läks.
See oli maailma parim öö minu elus. Sõbrad, kommid ja veelkord SÕBRAD!!!



LÕPP!