Teema: Luule / Vabavärsiline

Temaga. (0)

Ma istun temaga ühes ruumis
ja räägin,
kõigest, mis pähe tuleb,
ilma häbenemata.
Ümberringi hauavaikus
ja kottpimedus,
on kuulda vaid minu tasast häält,
vahel naeru, allasurutud nuuksumist.
Ja ma istun seal ja tunnen rõõmu,
et on keegi, kes kuulab
ja on olemas mu jaoks..
Või ehk on see illusioon,
mõttetu ettekujutus?
Liigse kurbuse tõttu
ma ei suuda uskuda seda
ja jätkan jutuajamist,
kõlab naer ja nutt,
igal pool pimedus,
nii üksinda tunnen ma end,
kui ta lahkub.
Kuid tean ma,
et tagasi ta tuleb,
kõigest hoolimata.

Teavita ebasobivast sissekandest!