Elu ilma eesmärgita, 3.# (11)

*
Ps! Unenäod on italic'uga, mõtted ja jutustav tekst harilik ehk siis tavaline. Eelnevad osad bold'i ja italic'uga nüüd.
Ja mõned tähtsad asjad peategelase jaoks on bold'iga.
Enjoy!
*

---
3.#

Eelmises osas: Ta vaatas mind ehmunult ja küsis siis: ,,Kuidas? Kus sa nägid mind?" Ma ei teadnud, mida teha. Kas nüüd ikka talle tõde rääkida või oodata selle rääkimisega. Aga ma tundsin südames ja ka peas, kuidas Isand (Jumal) kinnitas mulle, et praegu on võimalus ja ma pean rääkima sellest unenäost KOHE.
,,Noh, asi on siis selline - ma näen unenägudes erinevaid inimesi, kellel on erinevad mured ja probleemid. Ja minu ülesandeks on neid aidata. Ja üheks ohvriks oled sina. Ja sinu probleemiks on üksindus. Kas see on tõsi?" Ma kartsin ja pigistasin silmad kinni, lootes, et noormees ei pea mind imelikuks.

*

,,Olgu, see muutub juba pööraseks, " väitis noormees, kes oli paanikas. Vähemalt tema pilgust võis arvata, et ta on paanikas. Ma rahustasin teda ja laususin siis: ,,Ma mõistan sind. Sul on raske mõista seda aga palun ütle mulle tõde. Kas mu unenägu on tõsi?" Angelo vaatas mind väga kurvalt ja noogutas seejärel.
,,Jah, see on tõsi. Mind piinab üksindus. Üksindus on mu suurim probleem, " tõdes ta. Ma tundsin kergendust, et ta ütles mulle tõtt. Olgu, ma pean nüüd jätkama, mõtlesin ma. Seejärel ma küsisin: ,,Kas sul pereliikmeid pole?" Ja siis muutus noormees täielikult. Ta pigistas oma rusikad kokku ja ta nägu muutus punaseks. Ja peale selle muutusid ta silmad vesiseks. Ma tundsin end nii kurvalt. Ma ei suutnud teda sellisena vaadata. Embasin teda toetuseks ja sosistasin talle vaikselt, et ta võib mind usaldada. Angelo vaatas mind lootusrikkalt, mis tähendas ilmselt seda, et ta loodab, et ta saab mind usaldada.
,,Mul ei ole elus mitte kedagi. Mu isa suri sõjas ja ka ema suri hiljuti. Ta suri oma raske haiguse tõttu. Mul pole õdesid-vendi ja sugulasi ka mitte. Noh, ma pole oma sugulasi kunagi näinud ja ma ei pea heaks mõtteks neid otsima hakata, sest ma olen kaotanud juba oma lootuse. Ja mul pole sõpru. Kõik sõbrad on mind hüljanud minu masendunud tuju tõttu alati. Ma ei mõista, miks kõik tõukavad mind eemale. Viimasel ajal olen ma hakanud mõistma, et lause nagu: lootus sureb viimasena on vale. Lootust polegi.." Mu süda tõmbus kokku. Tema jutt oli südantlõhestav. Ma ei pidanud vastu, seega mu silmist purskasid pisarad. Ma nuuksusin ja ütlesin: ,,Ära kurvasta. Ma aitan sind." Noormees noogutas nukralt pead ja vastas siis: ,,Ei. Ma ei vaja endale enam lähedasi. Ma tean, et nad ei aita mind sugugi. Nad ei hooli minust. Ja kui nad hooliksid, oleksid nad juba ammu minu kõrval ja toetaksid mind. Ma vajan lihtsalt sõpra, kellega koos veeta oma ülejäänud elu. Sõpra, kes oleks truu ja keda ma saaks usaldada." Ma vaatasin teda kurvalt. Seejärel toodi meie saiakesed ja joogid. Tänasin ettekandjat hädiselt (tuju oli mul ju ometi nullis) ja hakkasin siis isutult oma saiu sööme. Rüüpasin ka kohvi peale, sest kurk kipitas nutmisest.
,,Kuidas see võimalik saab olla, et sa näed unenägudes abituid inimesi? See tundub lihtsalt võimatu, " ütles Angelo ja vaatas mulle otse silma. Kindlasti ootas ta minult tõde. Ja minu mõte oligi talle vastata samaga: tõtt rääkida. Ühmasin ja ütlesin siis: ,,See tundub tõesti võimalik aga miski pole võimatu, nagu öeldakse. Esialgu arvasin ma, et see on hirmus. Ja ma mõtlesin, et miks just mina olen see väljavalitu, kes peab teisi aitama ja läbi elama raskeid momente. Mul oli ka vastik vaadata õnnetuid inimesi ja mõnikord oli ka keeruline mõelda, et just mina pean aitama neid. Kuid kui aeg lendas, sain ma aru, et midagi pole teha. Selliseks olen ma juba loodud ja ma ei saa midagi parata. Ja ma leppisin oma saatusega. Mõnes mõttes olin ma õnnelik, et minus peitub ebareaalsus ja müstika. Ma olin ja olen ka siiamaani uhke enda üle, et ma olen aidanud paljusid inimesi, kes on hätta jäänud." Angelo'l oli suu lahti. Ma vaatasin teda naljakalt.
,,Kas ma võin midagi veel küsida?" uuris ta. Ma naeratasin ja vastasin siis: ,,Muidugi. Mina küsisin sinult midagi, nüüd on sinu kord." Ka tema naeratas ja see oli minu jaoks väga hea tunne. Teda oli raske vaadata kurvana.
,,Millal sa hakkasid neid unenägusid nägema? Ja kas sa ei ignoreeri mõnikord oma unenägusid?" Vajasin väikest pausi, sest ma pidin peas kõik vastused välja mõtlema, enne kui ma midagi ka ütlen.
,,Õigeid unenägusid nägin ma juba pubekana, sest siis ma olin võimeline kedagi aitama. Lasteaia lapsena ei suutnud ma veel midagi teha. Esialgu ma ignoreerisin nii üht-teist aga siis sain ma pahandada oma Isanda käest, " ja ma tundsin häbi oma ignoreerimiste pärast.
,,Kes on Isand, kui küsida tohib?" imestas siis noormees. Ma naeratasin, punastasin ja vastasin siis: ,,Kas ma võin sulle südant puistada?" Angelo vaatas mind ehmunult ja noogutas seejärel.
,,Otseloomulikult võid. Mina ju puistasin enda südant." Tundsin rõõmu.
,,Ma olen veendunud, et ma olen siia maailma teist korda sündinud. Ma mäletan enda eelmist elu ja mul on mitmed nägemused eelmisest elust. Ja ma näen ka mõtetes ja unenägudes Isandat, keda võib ka Jumalaks nimetada, kes väidab, et ma olengi siia maailma teist korda sündinud ja ainult selleks, et inimesi aidata, " tunnistasin ma. Noormees oli järjekordselt hämmingus. Ilmselt poleks ta arvanud kuulda midagi sellist. Angelo naeratas.
,,Kas see kõik on tõsi?" küsis ta. Ma vaatasin talle otse silma ja vastasin siis: ,,Ma vannun, et see kõik on tõsi. Ma ei valetaks sulle. Ja kui jälle aus olla, siis me oleme üsna ühised."
,,Mis mõttes?" Järsku muutusin ka mina natuke kurvaks. Ja seejärel ma ütlesin: ,,Ka minul pole vanemaid ega sugulasi. Noh, mõnes mõttes lähedasi. Sõpru ka mitte. Kindlasti sa mõtled, kuidas ma kasvasin üles aga kõik on lihtne ja loogiline. Kui ma veel väike olin, elasin ma üleval taevas ja minu eest hooli'tses Isand ise. Ta õpetas mind ja tegeles minuga. Ta oli mulle nagu isa eest. Seal üleval ei olnud mul ka sõpru ja seda ka põhjusega. Ma lihtsalt ei usaldanud kedagi, hoolimata sellest, et nad kõik olid minusugused - nad nägid unenägudes inimesi, kes vajasid abi. Isand oli mulle rääkinud, et ma ei usaldaks oma elus mitte kedagi, sest usaldus võib saatuslikuks saada. Ja rohkem ta mulle enam midagi ei rääkinud. Ma ei rääkinud isegi oma kaaslastega. Vaatasin neid teraselt ja hoolikalt. Ja ühel päeval ütles Isand mulle, et nüüd on aeg mul minna maa peale aitama teisi inimesi. Ma olin siis juba täisealine. Mul oli raske lahkuda oma kodust, kuid sisemuses ma siiski teadsin, et ma pean seda tegema. Ja pealegi olin ma näinud juba taevas, kuidas mõned inimesed mu abi vajasid. Ma kinnitasin neile, et ma tulen ja aitan neid. Ja kui ma maa peal olin, alustasin ma oma eluga. Üksinda. Algul oli küll raske aga mul oli usk endasse. Lootus oli ka muidugi. Ja aeg-ajalt mu elu paranes. Mind lohutas mu abistamine. Ma olin uhke enda üle, et ma sain aidata kõiki, kes vajasid mu abi. Ja selline mu elu ongi." Angelo ilme oli kaastundlik, ta noogutas nukralt pead ja patsutas mind.
,,See on tore, et me oleme üsna sarnased. Mul on kahju öelda aga ma pean minema. Sinuga oli tore aega veeta. Äkki ma viin su ära?" Ma tänasin teda ja keeldusin tema pakkumisest.
,,Ma saan ise ka hakkama, " kinnitasin ma ja naeratasin. Noormees noogutas ja vastas: ,,Ma usun jah. Sa oled ju nii kange ja enesekindel. Ja usu mind - ma ei räägi kellegile meie omavahelisest jutust. See jääb meie vahele. See on kena, et me võitsime teineteise usalduse. Aga head aega!" Lehvitasin talle ja ja ohkasin. Ohkasin rõõmust. Seejärel seadsin ma sammud muuseumi poole. Seal oli ju minu auto. Silmitsesin parklat, mis oli tegelikult üsna tühi aga õnneks lisas tühjusesse sära minu kirsipunane auto. Istusin autosse ja sõitsin koju. Kui ma koju jõudsin, hüppasin ma otsekohe voodisse. Olin rampväsinud.

NB! Kes tahab ka pühendust, pidagu meeles: seda saab pastakat kinkides. Kingid pastakaid üle ühe, saad topeltpühenduse.
__________________
Jätkan ikka? Jälle tuli osa üsna pikk aga siiski tore ju. Pühendused ka mu kallitele pastakate/pastaka panijatele: REELI_plz, Pucie (topeltpühendused), CreepyMoon, Raffaello, Mari-Leen9 ja PrintsessTriinu. Suured kallistused teile!
KÜSIMUSI? KÜSIGE JA VASTAN TEILE VÕIMALIKULT KIIRESTI. :)
Ja teatan iga ühele. Sellega läheb lihtsalt aega. Reklaamin ka ikka. Hea oleks, kui keegi aitaks reklaamida. PÜHENDUSED SAAVAD NEED, KES PANEVAD PASTAKAD! JUTT ARENEB. ;)

Autori kommentaar »