Mina, kui vastutaja. # (3)

Olin unistanud saada isiklikult enda riigi presidendiks. Unistasin päevad läbi kuni
see täitus. Magus unistus lõpuks ometi täitus...

*

Kui ma olin oma tööga lõpetanud, kuhu olid kuulunud toetuste andmine vabatahtlikult, ühiskonnas töötamine ja kõike muud, sain ma puhata. Iga õhtu lõppes niimoodi. Kui ma olin juba istunud tugitoolile, et hakata lugema uudiseid (ma olin väga kursis nendega), helistas keegi mulle. Ma kirusin. Milleks veel seda vaja? Miks mind tüüdata õhtul, mis äsja hakkas kenaks muutuma? Vastasin kõnele, lootes, et see on asjalik, sest kui see oleks mingisugune pilakõne, oleks ma ärritunud. Kuuldes tuttavat häält, järeldasin ma, et see oli Jimmy - mu hea ja toetav äripartner, kes oli mind juba algusest peale aidanud. Ta on nagu kuld, peaks ütlema.
,,Bobby, ma pean sulle midagi väga olulist ütlema aga seda kuskil mujal. Telefonikõnes pole see väga meeldiv situatsioon, " kostis Jimmy erutunud hääl teiselpool toru. Ma võpatasin. Märkasin, et mu partneri hääl oli kummaline ja see võis tõotada, kas midagi head või hoopis halba.
,,Muidugi. Ma eelistaks kokku saada seal tagasihoidlikus pubis, kus me harilikult käime. Tead küll seda Londelnery pubi, või mis? Saame seal kokku. Olen seal ligikaudu viie minuti pärast, " ja siis viskasin ma toru hargile. Tõmbasin endale tähtsalt jaki peale ja viksitud saapad jalga, need läikisid imeliselt. Vaatasin end peeglist, et kindel olla, ega miski pole viltu. Rahustaval kombel oli kõik korras. Ja seejärel kõndisin ma graatsiliselt end auto juurde. Käivitasin auto ja põristasin sellega pubisse närviliselt. Mis nüüd lahti on? Kas midagi koledat on juhtunud? Või vastupidi? Oma sügava mõtlemisega olin ma jäänud väga omasse mulli. Märkasin, et olin juba pubisse jalutanud sisse. Huvitav. Ja viimases lauas istus juba Jimmy, endal salakaval, erutunud ja samas ka õnnelik nägu peas. Ma olin kindel, mitte päris sada protsenti aga sinna poole kindlasti, et midagi halba pole juhtunud. Siis oleks Jimmy väga tujust ära ja masendunud näoga. Peale selle - ta üldse ei tahaks siis mulle millestki rääkida. Istusin lauda. Jimmy vaatas mind ärevalt, püüdsin võimalikult rahulik olla, lootes samas ka, et ma ei jäta võltsi mulje. Ja siis kiirustas meie juurde kelner või siis niinimetatud teenijanna. Teda ma tundsin juba ammusest ajast. Me olime lausa tuttavad ja me saime väga hästi läbi.
,,Oi, tere! Ka sina oled siia sattunud, Bobby. Mis ma pakun sulle?" Ta näole ilmus õrn naeratus. Ma noogutasin.
,,Kuule, eks ma siia satun jah. See on ju minu teada parim pubi, Anna. Oleksid nii kena ja tooksid mulle kanget kohvi? Ma arvan, et Jimmy eelistab hoopis kohvit koorega, " vastasin ma. Too noogutas pead mõistvalt ja lahkus. ,,Millest sa siis rääkida tahtsid, Jimmy?" Ta neelatas.
,,Ma võin sulle esialgu ära öelda, et see on suurepärane uudis. Kõik olid ka sellega nõus, " alustas mu partner. Ma vaatasin teda uudishimulikult. Ma ei teadnud, mis tal viga oli. Ta nägi väga närviline välja.
,,Räägi mulle. Mind sa võid ju usaldada. Ja tea, et ma ei solvu mitte kunagi. Mitte kunagi." Ta nõustus minuga täielikult.
,,Ole selleks valmis, " kostis ta hele hääl. ,,Nimelt sind valiti riigi presidendiks? Kujutad ette? Su unistus täitus." Ma tardusin. See oli minu jaoks ootamatu samm. Imeline. Mulle jäi tunne, et see oli mingisugune ebameeldiv nali või siis muinasjutt.
,,Mida!" käratasin ma ja siis jäi terve rahvas pubis vaikseks. Ma punastasin ja seejärel istusin maha. Vabandasin teiste ees. Seejärel toodi meie tellimused. Rüüpasin teed, endal tuim nägu peas. Ma polnud veel toibunud. See oli uskumatu.

---

Sellest teatest, et ma olen saanud enda riigi presidendiks, on möödunud pea kaks nädalat. See oli tõepoolest üllatus minu jaoks. Ma polnud kunagi arvanud, et ma saan presidendiks, seega ma kogu aeg hädaldasin, et ma ei saa enda kohustega hakkama ja see amet pole mulle. Aga kõik vaidlesid vastu. Nad rääkisid, et ma olen kohusetundlik, sõbralik, heatahtlik ja vastutulelik. Ma tundsin häbi, et mind iseloomustati nii hästi. Olin ka vaid selle kahe nädalaga teinud nii mõndagi - näiteks katsusin ma võimalikult palju (kahjuks väga palju ka ei saanud) tõsta lastetoetust, tegin ka erinevaid üritusi, kuhu olid saabunud mitmed huvilised. Olen ka annetanud raha ja lootuses mõne ehitise palunud teha ära. Igatahes, ma olin nii mõndagi korda saatnud aga mitte palju. Ja kuidas ma saaks kah! Kahe nädalaga ma eriti palju ka ei suuda ära teha, sest mul on palju tööd. Muidugi oli mul ka väga palju probleeme, mis vajasid ja vajavad ka praegu lahendamist.
Minu riigis on ka erinevad reeglid. Mõned on natuke karmid, teised aga hoopis natuke leebemad. Aga siiski olen ma rahul nendega, hoolimata sellest, kas need meeldivad teistele või mitte. Kunagi pean ka mina ju ka karm olema! Katsun olla nii hea president, kui saan ja ma olen valmis tegema suuri muudatusi. Aga muidugi pean ma ka arvestama, et ega kõik nii lihtne pole ja ma nii naiivne ka olla ei saa. Sugugi mitte! Mu riik on üsna rahulik ja me lepime kõik isiklikult kokku. Muidugi ka mõned vastumeelsused ja rüselused on olnud aga need on ainult üksikud.
Mul pole otseselt mingisuguseid tegelasi (müstilisi vähemalt küll mitte) aga eks mõned kurjad tegelased on sehkendanud küll mu riigis. Kindlasti on meil mõned kurjategijad saatnud korda paar pahategu ja seejärel on nad napsatud kinni ja karistuse saanud. Mõnikord isegi mõned pääsevad minema aga harilikult saame kõik kurjategijad kätte. Meil on harva varastatud panka või siis hoopis mõnda kauplust.
Ega see presidendiks olemine pole ka nii lihtne. On tulnud ette probleeme ja rahutusi. Viimasel ajal, kui mõelda väga hoolikalt, oli rüselus, sest mõni protestis nii ühe kui teise asja pärast ja siis hakkasid ka teised protestima. Muidugi on ka tulnud vaidluseid ette, kus sõlmitakse mõnikord rahuleping, kas vastumeelselt või mitte.
Kuna elu on raske, on ka meil tulnud paar sõnavõtmist ette. Elu polegi nii roosiline nagu ta olla võiks. Meil on olnud ka mõne riigiga probleeme, kes ilmtingimata tahab kõike. Aga õnneks on kõik laabunud õigesti ja kindlalt. Kõige koledam oli aga see kui tehti lausa paraad, et nõuti päeva, kus me võiksime rääkida sõjast. Mõistsin, et ilmselt tahetakse sõda. Eks paar põmmutamist käis aga lõpuks loodi kord majja. Mõned linnad olid saanud natuke kahjustada aga midagi hullu polnud.
Mul on ka endal perekond, kes mind toetab igati. Tegelikult pole mu perekond sugugi suur. Mu vanemad hukkusid lennuõnnetuses ja mu suguvõsa jäi kadunuks. Ma olen kindel, et pooled neist on surnud. Ehk mõni veel elab aga keegi pole teadlik (isegi mitte mina), et me teame või mäletame üksteist. Mul pole ka abikaasat ega lapsi. See on küll masendav aga selle eest on mul onu ja tädi, kes on ka vanaks juba jäänud. Nad on väga armsad mulle ja ma hoolin neist. Alati, kui ma mõne vabaaja saan, tegelen ma nendega ja korrutan kui kallid nad on. Mõlemad on väga armastusväärsed. Noh, ega ma ei teadnudki varem, kus ma elama hakkan. Kui ma sain juba viisteist täis, leidsin ma juhuslikult oma tädi ja onu. Nad võtsid mind lahkesti vastu ja need kakskümmend viis aastat olen ma elanud nende juures. Ühes pisikeses korteris. Jah, ma ei taha endale ilusat ja luksuslikku maja. Ilmselt paljud tahaksid. Aga mina ei taha. Ja samuti ka minu onu ja tädi ei taha lahkuda enda kodust. Nad on seal elanud väga kaua aega. Aga eks ma olen endale muretsenud oma kontori, kus ma töötada saan ja kõike teha. Onu ja tädi on mu vastu väga head ja hellad olnud. Ma hoian neid ja ma ei taha neist ilma jääda.
Meie riigi loodus on äärmiselt kena. Ka meie riigis olevad kodan.ikud on väga viisakad ja hoolivad loodusest. Keegi ei viska prahti maha ja kui viskabki, oleks see inetu. Meil on ka mitu parki, kus on palju rahvast ja kus saab rahumeelselt jalutada. Pargid on harilikult väga ilusad meil. Pigem juba võrratud. Muru on briljantselt niidetud, pinke on palju, kus istuda, puud ja põõsad on igal pool... Kõik on põhimõtteliselt olemas, et kõigil oleks hea ja mõnus olemine. Ka aedade eest kantakse hoolt. Kui kõnnid münel tänaval, tunned tugevat lillelõhna. Meie riigile meeldivad väga lilled. Inimeste aiad on alati neid täis. Ja kui sa mõnikord piilud vargsi, võid sa väga meeldejääva kogemuse saada, sest neid lilli on nii-nii palju ja need on nii ilusad. Eriti võid kohata sireleid, mis on paljude inimeste seas lemmikud. Kui sa tahad mõnda piknikku pidada, suudad sa leida mõne meeldiva koha kiiresti. Mõnes metsas saad sa olla ja kuulata lindude siristamist. Ka metsad on väga hooli.tsetud välimustega ja korralikud. Meie loodusest peatakse lugu ja seda austatakse. Kui otsida ja olla leidlik, võid leida nii üht-teist, mille välimus on ahvatlev ja suurepärane.
Nagu ma rääkisin, on ka mõned rahutused olnud võõraste maadega. Ja kui asi juba päris hullumeelseks läheb, on muidugi vajalik rahuleping. Aga see oleneb ka teisest poolest, et kas ta on meiega päri või ei. Õnneks meil rahulepinguid pole olnud palju. Ma ei armasta sõdida, ma jõlestan kaklemist ja jõhkrust. Muidugi ma pole kunagi tahtnud sõdimist, protesteerimist ja rahutusi aga elu näitab ju ometi! Ja ma teen harilikult kõik oma riigi heaks, et mingisugust sõdimist ei tule.
Meie riigis toimuvad nii ballid kui ka pidustused. Mõnikord, kui mul on väga hea tuju või miski lihtsalt vajab tähistamist, siis ikka toimub küll midagi. Meie riigis on toimunud üks kõige ilusam ja toredam ball, kuhu oli saabunud väga palju rahvast - ka võõramaalased. Siis on trall ja pidu. Mõned tantsivad graatsiliselt valssi või siis ajavad meelsasti juttu. Aga enne, kui pidu peaks algama, on väga raske - peab ju kõik ette planeerime. Üks peab pidulikud road valmis tegema, teine hoopis peab õmblema või tellima ilusad ülikonnad (nii mulle, kui ka mu partneritele), kolmas aga hoopis peab tegema nimekirja. See on tegelikult hullumeelne. Kuid kui pidu algab, on kõik õnnelikud ja arvavad, et asi oli seda väärt.

*
Ma armastan oma riiki. Ja ma kannan oma vannet enda südames igavesti, mis kõlab nii : ,, Olen õnnelik üleüldse, et ma sain fantastilise võimaluse vastutada kõige ja kõigi eest. Olen tänulik kõigile."

Bobby.

Autori kommentaar »