Mehed ei nuta. Või ikka nutavad? 2.# (17)

Minu ees olid kaks laheda stiiliga tüdrukut. Peale selle olid nad nii sarnased kah. ,,Külalised juba tulid," ütles ema õnnelikult. Nägin ka tüdrukute juures ühte naist. See oli ilmselt nende ema. ,,Tere!" tervitasin ma neid kolme laia naeratusega. ,,Me tõime ka külakosti," lausus see vanem naine. Mu ema plaksutas käsi ja pidas seda suurepäraseks. Mida iganes. ,,Te võite ju minna koos Jake´iga ülesse," arvas mu ema. Minu ema ja nende ema läksid minema. ,,Hei!" ütles üks tüdrukutest, kellel olid heledamad juuksed. ,,Tšau sullegi!" naeratas teine. Ma värisesin. Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks polnud nad nohikud. Peamiselt olid meie suguvõsas kõik nohikud. Ka teismelised. Suured ja paksud prillid, vanaaegsed riided ja nii edasi. ,,Tulge siis minu tuppa," oli ainult see, mis ma öelda suutsin. Kõndisin rahulikult enda tuppa, need kaks tüdrukut minu järel. Avasin ukse ja mõlemad jooksid ning hüppasid seejärel voodisse. ,,Teil nimi ka on?" küsisin ma. Jah, ma jätsin endast väga nõmeda mulje. ,,Mis asja? Imelik oled või? Muidugi, et on. Mina olen Kimberly ja mu kaksikõde on Lisia. Talle võid lihtsalt Lis öelda ja minule Kim," tutvustas see heledamate juustega tüdruk ennast ja ka oma õde. ,,Normaalne. Oletegi kaksikud." Minu vaikne pomisemine oli väga hästi kuulda arvatavasti, sest kohe ütles too Lisia: ,,Mis sa siis arvasid? Aga räägi, mis täna teed." Ma ohkasin, sest mulle tuli kohe meelde Clark´i pidu. ,,Ma pidin täna peole minema aga see keelati ära," virisesin ma. Jälle. ,,Ei vea," vastasid tüdrukud kooris. Ma noogutasin pead. ,,Aga mul on plaan," alustas Kimberly. Ma vaatasin teda küsivalt. ,,Sa võid ju oma emale ja meie emale valetada, et me läheme kolmekesi välja, kuid me valetame. Ütleme, et me oleme suhteliselt kaua väljas ja kõik!" Ma kortsutasin kulmu. ,,Ja nii lihtsalt see käibki? Ja mis on vastutasuks?" ,,Võta meid peole kaasa," lausus Lis kohe. Ma mõtlesin natuke aega ja pidasin seda väga heaks ideeks. ,,Kuulge, see on ju päris hea mõte. Aga kuidas me seda teeme?" Kimberly naeratas ja tõusis püsti. ,,Me oleme ära hellitatud, seega see saab olema väga kerge. Ja kui juba meie ema lubab välja, siis ilmselt on sinu ema ka sellega päri!" ütles Kim. Ma vaatasin teda suurte silmadega ja mainisin järjekordselt, et mõte on ikkagi hea ja me võime selle teoks teha. ,,Aga me ei saa ju nii uhkete riietega minna välja. Noh, teie vähemalt mitte," hädaldasin ma jälle. ,,Sa oled ikka nii hale. Ära kogu aeg vingu! See on veel kergem. Meie võime koos Lisia´ga minna väga uhkelt välja. Me oleme ju tüdrukud ja ega meie siis mingi räpastena minema ei lähe. Eriti veel peole. Ja ei usu, et sina mingi ülikonna endale selga paned," rääkis Kimberly. Oma vanuse kohta oli ta lahedalt tark ja nutikas. Ma noogutasin pead. ,,Riideid on ikka?" küsisin ma. Nad noogutasid ja jooksid alla. Paari minuti pärast olid nad tagasi ja neil olid ka kohvrid kaasas. ,,Oleks hea, kui sa praegu jätaks meid omavahele. Me hakkame riideid vahetama. Privaatsust tahaks ikka," sikutas Lis mind lausa ukse juurde ja avas ukse. Ma naeratasin ja astusin enda toast välja. Läks vähemalt pool tundi ja nad olid valmis. ,,Tule sisse!" lubasid nad. Kui ma sisse astusin, olin ma jälle imestunud. Nad nägid veel paremad välja. Tore oli teada, et mu sugulased olid normaalsed. Jajah, ma virisen liiga palju, eks? Panin endale ka kiiresti riided selga (muidugi ajasin ka mina tüdrukud toast välja) ja ma olin ise ka valmis. Panin mobiili taskusse ja siis läksime me kolmekesi meie emade juurde. ,,Ohh, kui kaunid te olete, Kimberly ja Lisia," teatas mu ema. Ta oli vaimustunud. Mind ta isegi ei vaadanud. ,,Mida iganes," sosistasin ma. ,,Emme, kas me võime koos Lis´iga minna välja. Me mõtlesime pitsat süüa ja niisama lõbutseda. Oleme ju meie õigel kodumaal ja oleks tore aega veeta näiteks linna peal või siis niisama lõbutseda? Otseloomulikult võiks ka Jake meiega kaasa tulla. Tema teab kõike väga hästi," hakkas Kim nuruma. Ma vaatasin teda imetledes pealt. Imelik. ,,Mina nõustuksin aga ma ei tea, kas Jake´i ema lubaks sedasama." Me kõik kolm vaatasime mu ema kutsikate silmadega. Minul kukkus see vist väga halvasti välja, kuid ma andsin endast parima, et muljet avaldada või midagi sellist. ,,No, kui te tahate nii väga, siis olgu pealegi. Aga mida te linnas teete? Kell on juba kaheksa läbi!" vaatas mu ema kella. Ma neelatasin ja lootsin, et mu sugulased mõtlevad midagi nüüd välja. ,,Pilte saab ikka teha!" ütles Lisia järsku. ,,Olgu pealegi. Ärge kauaks jääge," lubas mu ema lõpuks. Me naeratasime kolmekesi tänulikult ja läksime esikusse. Panime õueriided selga, jalatsid jalga ja läksime välja. Tüdrukud tegid oma rõõmutantsu (oli kohe aru saada) ja olid õnnelikud. Ka mina olin õnnelik, et kõik läks suurepäraselt. ,,Ma tellin takso," ütlesin ma ja valisin numbri. Mõlemad noogutasid. Paari minuti pärast ilmus meie ette takso ja me kõik kolm istusime autosse. ,,Palun viige meid Austrella´ tänavale, maja number kaheksa." Taksojuht noogutas ja hakkas sõitma. Meil läks suhteliselt vähe aega, sest teekond polnud väga pikk aga ma poleks arvanud, et Kim ja Lis viitsiksid kõndida. Ise ma ei viitsinud kah suht kõndida. Kui me lõpuks kohal olime ja ma maksin taksojuhile teatud arve ära, astusime me taksost välja ja hakkasime siis mu klassivenna Clark´i maja poole liikuma. Otsustasin igaks juhuks ette helistada, et suurt segadust ja üllatust ei oleks. Väga ei viitsi talle kõike seletada pärast.
,,Clark kuuleb," kostis mu klassivenna uimane hääl. Ilmselgelt oli ta natuke joobes. ,,Tšau, kuule, ma tulen siiski su peole. Ma juba kõnnin sinu poole," ütlesin ma. ,,Oh, tuled ka või?" ütles poiss teisel pool toru. Nüüd oli ta hääletoon erksam ja enam ta nii uimane polnud. Noh, vähemalt minu jaoks. ,,Jah, ma kohe olen sinu juures. Võtsin ka kaks tüdrukut kaasa. Pärast seletan. Tšau!"
Oma suureks imestuseks ma ütlesin veel, et ma pärast seletan. Ise veel vihkasin selgitamisi ja midagi sellist. Lõpuks olime kohal. Clark ootas meid juba ja kui ta mind ja mu sugulasi nägi, patsutas ta mu õlale: ,,No, tulidki, vennas." Ma naeratasin, noogutasin ja vastasin: ,,Ma võtsin oma sugulased kaasa. Tema on Kimberly ja tema Lisia." Klassivend vaatas neid kahte üllatunult. ,,Uskumatult kenad tibid," avaldas ta oma arvamust. ,,Jah, on küll, kuid erilised tibid nad pole. Aga paku neile juua ja süüa ning ole lihtsalt viisakas. Tänu neile sain ma peole tulla." Ta noogutas ja juhatas mu sugulased peoruumi. Ma järgnesin talle. ,,Näe, seal on su tüdruk," näitas ta näpuga ühele neiule. Lähenesin talle ja kui ma teda nägin, olin ma jälle imestusest minestamas.

See kõigest üks tavaline noortejutt, millele ma tahaks meelsasti kommentaare, pastakaid ja häid hindeid. Oleks tore, kui te kommenteeriksite, sest jutt ilmub peamiselt kommentaaride pärast. OSA TULI PISUT PIKEM, KUID LOODAN, ET MEELDIB JA KEEGI EI PANE HALBA HINNET, KUNA EI VIITSINUD JUTTU LUGEDA LÄBI, VMS.
Aitäh!