Elu ilma eesmärgita, 2.# (13)

*
Ps! Unenäod on italic'uga, mõtted ja jutustav tekst harilik ehk siis tavaline. Eelnevad osad bold'i ja italic'uga nüüd.
Ja mõned tähtsad asjad peategelase jaoks on bold'iga.
Enjoy!
*

---
2.#

Eelmises osas: Tänasin teda ka meeldiva suhtumise eest ja asusin siis pilte vaatama. Ja kui aus olla, siis need nägid väga masendavad ja kurvad välja. Leidus vaid üksikuid pilte, mis olid erksate ja rõõmsate värvidega. Mitte et ma solvaks. Kummalisel kombel tahtsin ma puudutada üht kunstiteost, mis polnud otseloomulikult lubatud. Aga järsku ütles üks mehine ja tuttav hääl: ,,Vabandust, aga te ei tohi neid teoseid katsuda!" Vaatasin talle ehmunult otsa.

*

,,Oih, vabandust!" punastasin ma ja langetasin pea, sest mind piinas piinlikkus. Oli ju täiesti tavaline, et pilte ei tohi käppida. Ma olin nagu mingi kaheaastane, kellele meeldis igat asja puutuda.
,,Pole midagi. Mina olen muidu Angelo. Angelo Myutren, " naeratas poiss. Mõnes mõttes oli ta ka juba mehe moodi. Naeratasin viisakusest vastu. Ja keset naeratust muutus mu nägu kummaliseks.
,,Mida?!" käratasin ma. Noormees vaatas mind imelikult ja küsis siis turvalisuse mõttes: ,,Kas kõik on korras, preili?" Ma noogutasin ja küsisin siis: ,,Kas teie olete nende teoste autor?" Ta noogutas ja naeratas siis jälle. Ma olin jahmunud. Ei või olla! Samas ikka võib ka, mõtlesin ma ja naersin mõttes.
,,Vau, ma ei teadnudki. Mina olen Caroline Blanktone. Meeldiv sinuga tutvuda." Noormees surus minuga kätt (ilmselgelt oli see talle kombeks) ja ütles siis: ,,Kuidas sulle siis mu teosed meeldivad?" Ma neelatasin. Ei tahtnud päris öelda ka, et need olid kurvad, kuid mingil moel lipsas siiski tõde välja.
,,Need tunduvad nii kurvad, " sosistasin ma siis. Pigistasin silmad kinni, kartes, et nüüd hakkab ta minu kallal õiendama. Kuid vastupidi: ta vaikis, mis pani mind hämmastama. Seejärel ta lausus: ,,Jah. Seda on nad alati olnud."
,,Ei-ei! Need on ilusad. Mitte et ma solvaks, " lohutasin ma teda. Ja see oli kõik tõsi! Tema tehtud kunstiteosed olid kenad, mõtlesin ma ja õigustasin end. Angelo (ta nimi oli mu pähe kulunud lihtsalt ja see meeldis mulle väga) naeratas ja vastas siis: ,,Sa ei solva mind. Lihtsalt on tore kuulda kellegilt tõtt, et mu pildid on kurvad. Kõik ainult korrutavad ja korrutavad, et kui ilusad ja kaunid. Kuid enne minuga kõnelemist on neil krimpsus näod peas." Ma vaatasin teda kaastundlikult ja noogutasin.
,,Aga olgu - ma pean nüüd minema. Seniks head aega. Esitlemisel näeme, " ja ta oli läinud. Ma naeratasin ja seejärel jätkasin piltide vaatlemist. Seekord ma juba teadsin, et ma neid pilte ei näpiks. Tüüpiline oleks küll jah, kui keegi tuleks jälle minu juurde vabandades, et neid kunstiteoseid puutuda ei tohi. Möödus natuke aega kuni tuli see sama müüja ja ütles üsna kõva häälega, et kõik ikka kuuleksid: ,,Palun vaikust, rahvas. Teie ette astub otsekohe meie kallis ja imekaunite piltide autor - Angelo Myutren!" Ja seejärel ilmuski meie ette Angelo, piltide autor, nagu oli kombeks öelda. Kõik plaksutasid. Mõned neiud, kes nägid Angelo's nii andekkust kui ka ilu, olid minestamise äärel. Naersin selle peale. Ebaviisakas või mitte, selline ma juba olin.
,,Tere, vahvad siinviibijad. Mul on tore näha, et nii palju huvilisi on muuseumis, kes tulid siia vaatama minu kunstiteoseid. Käime ruumides ringi ja teie võite küsida mult küsimusi. Mina ainult vastan." Juba ta astus ja esitles oma pilte kuni üks noormees küsis: ,,Kuna te hakkasite õieti oma teoseid joonistama?" Angelo naeratas leebelt.
,,Õieti? Nonii, see on juba küsimus! Õieti hakkasin ma joonistama pubekaeas. Kui ma veel olin näiteks algklassi laps, siis eks ma muidugi joonistasin kriipsujukusid, losse ja autosid. Kuid kui ma juba umbes olin neljateist aastane, hakkasin ma inspiratsiooni saama ja ma mõistsin, et mulle on annet antud." Kõik plaksutasid tema kõne pärast.
,,Kust te saate inspiratsiooni oma piltide jaoks?" küsisin siis mina. Tekkis pikk vaikus. Angelo vaatas mind teraselt ja punastas. Ma ei teadnud, mida arvata. Kas ta pelgab tõde öelda?
,,Noh, ausalt öeldes iga päeva elus, " ja ta langetas pea, lootes, et keegi ei näe, kuidas ta punastab. Keegi ei näinud, peale minu. Ma nägin, et ta punastas! Olgu, ma läksin natuke liiale. Otseloomulikult jätkus meie väike ekskursioon, kuid mingil momendil pidi see ikkagi läbi saama ja sai ka. Kõik huvilised ja tema teoste külastajad küsisid ka autorilt (Angelo'lt) autogramme ja tegid temaga pilte. Ma naersin omaette, jälle. Ja siis tuli Angelo minu juurde ja lausus: ,,Miks sa nii keerulise küsimuse esitasid?" Ja seejärel ta naeratas.
,,Ise sa mainisid, et kõik võivad küsida mida tahes. Ära süüdista mind." Ka mina naeratasin. Ja muidugi punastas noormees jälle, sest ta tundis piinlikkust oma rumaluse pärast. Aga mina ei näinud selles midagi rumalat. Ja siis ta küsis: ,,Ega sa minuga kohvile ei tahaks tulla?" Ma tardusin. Seda tahtsin ka mina küsida, mõtlesin ma.
,,Ikka. Miks ma peaksin keelduma? On siin lähedal mingisugune restoran ka?" nõustusin ma temaga. Angelo noogutas ja ta väitis, et parem oleks, kui me jalutaks lihtsalt restorani. Siis me ei raiskaks bensiini. Peale selle oli restoran äärmiselt lähedal. Kõndisime ja vaikisime. Kui me restoranis olime, tellis noormees meile mõlemale kohvid ja saiakesed.
,,Angelo, ma tean, et see tundub hullumeelne aga ma nägin sind unes vist.. Ei, kindlasti!" ütlesin ma. Ma ei tahtnud tegelikult talle seda kohe öelda, sest see tundus minu jaoks natuke vastik ja ma uskusin kohe algul, et Angelo arvab, et ma olen mingi veidrik. Ta vaatas mind ehmunult ja küsis siis: ,,Kuidas? Kus sa nägid mind?" Ma ei teadnud, mida teha. Kas nüüd ikka talle tõde rääkida või oodata selle rääkimisega. Aga ma tundsin südames ja ka peas, kuidas Isand (Jumal) kinnitas mulle, et praegu on võimalus ja ma pean rääkima sellest unenäost KOHE.
,,Noh, asi on siis selline - ma näen unenägudes erinevaid inimesi, kellel on erinevad mured ja probleemid. Ja minu ülesandeks on neid aidata. Ja üheks ohvriks oled sina. Ja sinu probleemiks on üksindus. Kas see on tõsi?" Ma kartsin ja pigistasin silmad kinni, lootes, et noormees ei pea mind imelikuks.

__________________
Jätkan? Endal on head mõtted. Vabandust, et nii pikk tuli.
KÜSIMUSI? KÜSIGE JA VASTAN TEILE VÕIMALIKULT KIIRESTI. :)
Ja teatan iga ühele. Sellega läheb lihtsalt aega. Reklaamin ka ikka. Hea oleks, kui keegi aitaks reklaamida. PÜHENDUSED SAAVAD NEED, KES PANEVAD PASTAKAD! JUTT ARENEB. ;)

Autori kommentaar »