Mahajäetud (7) (2)

Sisse minnes avastasin et palat on tühi. Olin paanikas. Jooksin koridori. Ja karjusin.
„MARK! MARK! MARK!“
„Issand, mida te karjute. See on haigla.“ tuli üks arst oma kabinetist välja.
„Ma otsin Mark´i. Kas te teate temast midagi? Kus ta on?“
„Ta on analüüse andmas. Ta kohe tuleb. Minge oodake tema palatis.“

Läksin palatisse tagasi ja ootasin. Läks umbes 15 minutit kui uks lahti tehti ja Mark oma ratastooliga.
„Hei, Hannah! Mis draamat sa siin korraldasid vahepeal?“
„Tsaux, Mark. Mhh, ma läksin nii närvi ja hakkasin kartma kui sind siin polnud. Anna mulle andeks. Ma loodan et mingeid väga hulle problasid ei tule?“
„Ei kindlasti mitte!“
„Tore seegi.“
„Nohh, kui just see koristaja veel rohkem ei salli seda palatit!“ :D
„Ahh, see mutike. Tead mu vanaema tuli oma reisilt jälle. Rääkisime täna nii pikalt pärast seda kui sinu juurest ära läksin. Jõudsin just koju kui tema tuli.“
„Nii lahe et saad oma vanaemaga super hästi läbi. Saaks mina oma omaga ka nii hästi läbi. Ta pole mind isegi kordagi vaatamas käinud. Aga ega ma ei tahaks ka ;)“
„No jahh. Ohh, ma oleks peaaegu unustanud. Ma tõin sulle midagi.“
„Mida siis? Ma juba tahan teada!“
„Ooota! Ma panin selle koti kuskile.“
„Kott on sul üle õla.“
„Mkmm, see oli suurem.“
„Kui suur siis?“
„Piisavalt“

Otsisin ja otsisin. Lõpuks leidsin selle voodi alt. Küllap olin selle visanud sinna oma paanika hoos.

„Näe see on sulle.“ ulatasin koti tema poole.
„Hmm, see on vist midagi söödavat.“
„Tee lahti siis saad teada kallike.“
„Kohe teen. Mmmmmm, Merci. See on ju minu lemmik. Ma armastan sind nii väga. Sa alati tead mida täpselt tuua. Sa oled niii kallis mulle.“
„Palun kallike. Mina armastan sind ka.“

Me suudlesime. See oli niiii hea. Ma pole juba ammu ennast nii hästi tundnud.

„Kas teeme kommid lahti?“ küsis Mark.
„Noo kui sa raatsid minuga neid jagada. See karp on ju ainult sulle.“
„Sinuga võin ma kas või kõike jagada.“
„Ahh, nii. Siis ju võib.“

Mark tegi karbi lahti ja pakkus mulle. Võtsin ühe sellest karbist, sest need olid ka minu lemmikud kommid. Armastasin neid üle kõige.

„Kas tahad minuga seda kommi jagada?“ küsisin kavala pilguga.
„No ma ei tea.“

Panin ühe kommi otsa suhu ja teise otsa pani tema oma suhu. Sõime ja sõime ja siis suudlesime jälle. See oli nii imeline tunne.

„Kahjuks ma pean minema vist hakkama enne kui see kuri koristaja jälle tuleb. Nagu nii varsti tulevad mingi analüüsid sul ja siis ma jään ette. Aga luba et oled hommikul siin? Ma palun sind. Ma ei taha jälle oma marki täis teha. Lubad?“
„Ma ju ei saa kindel olla aga kui mind pole siis ära karjuma küll hakka. Mine vaikselt küsi koridori õe käest. Ta teab alati täpselt kust keegi on kuhugi viidud või kuhu keegi varsti läheb.“
„Selge. Armastan sind“
„Mina sind ka“
„Tsauu“
„Tsauuuu. Igatsen sind juba!“
„Mina sind ka!“

Lahkusin palatist ja jalutasin vaikselt palatist välja ning see järel ka haiglast. Jalutasin rahulikult mööda tänavat. Kuulasin telefonist oma lemmik muusikat. Hetkel kuulasin Katy Perry „The one that got away“. See oli mu suur lemmik. Seejärel tuli Jason Derulo „Fight For You“. Need laulud lihtsalt tähendasid mulle väga palju. Möödusin parasjagu Mike´i majast kui tuli meelde kui eba viisakalt olin temaga viimastel päevadel käitunud. Pöörasin siis suuna tema maja poole.
Koputasin uksele. Uksele tuligi Mike.

„Heii. Kas tohin sisse tulla. Ma olen sinuga nii halvasti käitunud viimastel päevadel. Kas annad andeks. Palun!“

Ta vaatas mind imeliku pilguga ning haaras mind oma käte vahele. Ta suudles mind. Ma tõukasin ta eemale.

„Lo.ll ma ei mõelnud seda. Ma mõtlesin et ma saame lihtsalt sõpradeks. Miks ma üldse tulin. Ma oleks pidanud teada et sul mingid kahtlased plaanid. Miks sa muidu mul koguaeg vastu tulid.“
„Ooota. Ma sain kõigest valesti aru. Palun sind. Ma arvasin et ma meeldin sulle. Teil ju Mark´iga ka kõik halvasti ja nii. Palun oota!“
„Meil on Mark´iga kõik väga hästi pole kunagi parem olnudki. Aga ma pean minema ja ma arvan et me ei peaks enam nii pea kohtuma. Ehk hiljem...“

Jooksin ta maja juurest minema. Koju jõudes olid kõik kodus.

„Tsau emme, issi ja vanaema!“
„Tsauuu“ hüüdsid kõik korraga.
„Emps. Me peame rääkima kui just vanaema pole midagi vahepeal rääkinud?“
„Ei vanaema pole midagi rääkinud. Milles asi? Kas on mingi probleem?“
„Eiiii, üldse mitte. Aga kas süüa saab varsti?“
„Jaa, kohe varsti. Läheb umbes 5 minutit veel. Sa võid laua katta.“
„Selge. Mul kõht nii tühi.“

Läksin kapi juurde ja võtsin nõud. Siis tuli jälle Mike´iga juhtunu meelde. Mul tulid külmavärinad. Just siis tuli isa kööki.

„Ooooh, sa oled täna imeilus. Mõelda vaid. Minu tütar ja nii kena!“
„Aitähh sulle karvakera!“
„Ahh et mina olen karvakera. Hakka lauda katma. Marss!“ tegi isa nalja. :D
„Jahh, issi. Ma luban et ei tee enam pahandust!“

Hakkasime naerma ja ma läksin söögituppa nõusid viima. Seejärel läksin kööki ja võtsin ka kahvlid ja noad. Paljud imestavad et me oleme üpriski rikkad aga meil pole ei koristajat ega teenijat. Kõik alati küsivad. Imelik küll. Aga mu emale ei meeldi kui keegi võõras tema toas käib ja seal tema asju katsub. Ta ütles et see on sama hea kui mõni tänavalt tuleks ka katsuks su kotti näiteks. Aga mul suva. Mina olen selle korraga rahul. Mulle endalegi meeldib vahest koristada ja asju kokku panna. Olen alati oma emaga sarnane olnud. Kuigi mu ema on pärit vaesest perekonnast. Ta isa oli joodik ja ema kuskil laudas koristaja. Pärast 16ndat eluaastat kolis ta oma kodust välja ja hakkas iseseisvaks. Ta saavutas kõik oma elus ise. Kui ta mu isaga kohtus oli juba tema elu kindlustatud.

„Tulge sööma!“ karjus mu ema üle kogu toa.
„Oota ma vaatan selle koha siit telkust ära siis tulen. See räägib praegu mu firmast.“ ütles vanaema.

Jooksime kõik elutuppa. Parasjagu oli Reporter kus näitas Eesti andekamaid moemajasid. Minu vanaema oli esimesel kohal. Tema järel tema suur konkurent. Vanaema moemaja peab temaga koguaeg võistlema. Isegi üks erisaade on sellest tehtud. Aga mis sellest.

„Mina lähen nüüd sööma.“ ütlesin ma lõpuks.
„Tasa!“ karjusid ema ja vanaema nagu ühestsuust.
„Tsau iss. Ma ka nüüd sööma. Ei viitsinud enam seda vaadata kordas sama teksti koguaeg. Kuidas su päev möödus.“
„Tsau laps. Ma ka enam ei viitsinud suht kohutav. Ma enam üldse ei imesta kui sinu emast saab ka selline moe hull. KOHUTAV.“
„Olge tasa seal!“ karjus ema.
„JAJAAAA. Aga mu päev möödus hästi tulles tagasi eelneva teema juurde. Ja mida sina täna tegid?“
„Ahh, mis ma ikka. Käisin haiglas 2 korda. Mark on seal. Me oleme jälle koos. Siis õppisin vahepeal kodus ja siis kui vanaema tuli sõime kooki ja jõime kohvi ja rääkisime juttu. Ma lähen homme kooli tagasi.“
„See on küll hea uudis et te Mark´iga jälle koos olete. Sa olid ikka viimased päevad juba mases. Ja ka see on hea uudis et homme kooli. Kas viin su hommikul ära?“
„Kui sul on nii palju aega siis ära küll ei ütle. Ei tahaks selle kooli.bussiga homme mässama hakata!“
„Aga ära looda et iga päev nii hakkab olema!“
„Jaa, ma tean seda. Ma ei tahakski. Vahest on hommikuti bussis päris tore. Maria ju käib ka selle bussiga. Aga kuule kas sa homme teda ei taha peale võtta. Ta ju nagu nii elab natuke siit kooli poole siis sa ei pea nagu nii ringi tegema ja tema saab ka kauem magada.“
„Ikka võin võtta. Ega see tõesti midagi juurde ei anna.“
„Ma siis helistan talle. EMPSS! TULETE JUBA VÕI? TOIT JAHTUB!“
„Jaa juba tuleme. Just sai läbi see osa. Millest te rääkisite siin?“ küsis ema.
„Ahh me niisama siin.“
„Okeii.“

Kui söödud saime läksin oma tuppa ja helistasin Miiaškale.

JÄTKUB!!!

Autori kommentaar »