Mahajäetud (6) (5)

Kallistasin teda.
"Tsauuu, Mark. Kuidas sa ennast tunned?"
"Tsaukki, päris hästi arvestades mu olukorda. Nagu näed olen teinud läbi väikse stiili muutuse."
"Ma vaatasin jahh et kuidafi kiilakam. Aga mis tähtsust sellel on. Pea asi et terveks saad. Mida arstid üldse räägivad?"
"No arvatavasti nädala pärast saan välja. Kuidas sul vahepeal läinud? Ja anna mulle andeks see kõik eelnev. Ma tean, ma poleks pidanud sind maha jätma. Aga mul lihtsalt jooksis kõik kokku. Sa ju tead ma armastan sind kogu hingest ja ma arvan et me võiksime jälle "käima" hakata?"
"Mis sellest eelnevast. Ma juba nii kartsin et me lähmegi lahku...Mina armastan sind ka, kallis tobuke."
Me suudlesime. Just siis tuli koristaja sisse.
"Jälle on sul külalised. Mina pean muudkui põrandat pesema. Tulevad oma poriste jälgedega sisse. Ma ei saa aru, kas enne haiglasse tulekut ei võinud oma lähedastega kokku saada." vingus koristaja.
"Anna andeks et ma tulin oma poiss-sõpra vaatama. Ja ma ei näe siin ühtegi jälge. Õues on täiesti kuiv ilm. Kust see pori sai tulla küll ?" ajas ta mind närvi.
"Ahh, ikka teil peab õigus olema. Ma lähen minema. Las su sõber siis olla pori sees." torises koristaja ja lahkus.
Hakkasime Mark´iga naerma. Meil polnud juba ammu nii naljakas olnud.
"Kuule ma pean minema...peaks õppima ka ju. Eksamid tulekul ja särki värki. Sul ju veab said üheksanda juba läbi. Nüüd ei pea nii palju õppima. Mina ikka tahaks läbi saada. Ma luban sulle et tulen õhtul jälle sinu juurde. Ega sul midagi vaja pole? "
"Ühte asja küll vaja."
"Räägi, ma toon sulle."
"Seda vist ei saa tuua. Seda #!?!#ohe tegema. Tunneksin ennast paremini kui suudleksid mind again."
"Ahh sind küll. Selle pisi asja võib ju korda ajada?"
Ja ma suudlesin teda.
"Tsauu nüüd, kallllis."
"Tsauu, muska. Jään sind ootama."

Lahkusin haiglast ja jalutasin kodu poole. Koju jõudes polnud ema veel koju jõudnud. Seega koristasin laualt hommikul kirjutatud kirja. Imelik oleks olnud kui ma olen kodus ja ta peab kirja lugema. Läksin oma tuppa. Võtsin kleidi seljast ja panin kodu riided selga. Enda disainitud lühkad ja ühe tavalise valge maika. Olin disainimis ande oma vanaemalt pärinud. Armastan neid lühkasid üle kõige. Nendega käin kodus, koolis ja ka niisama vabal ajal.

Tegin nüüd oma läpaka lahti. Kõige pealt vaatsin eKooli et teada mida õppida. Märkasin et klassijuhataja oli lisanud teate. See nägi välja umbes niimoodi: "Tere! Tahtsin teile teada anda et esmaspäevast hakkavad koolis toimuma hispaania keele tunnid. See on nädalas üks kord ja tundi annab meie kooli selle aastane vahetus õpilane Pedro Landan. Tunnid toimuvad inglise keeles kuna tema eesti keel pole veel kõige parem. Tunnid on 3. korrusel õpetaja Karmianka klassis. Kui on soovi tunnist osa võtta siis palun anda teada mulle sellest hiljemalt reedeks. Tunnid toimuvad igal nädalal samal ajal. Õpetaja Tore." Ma kohe mõtlesin osa võtta, kuna mu vanaema nagu nii käib pidevalt Hispaania vahet siis teinekord kaasa minnes oskan ennast vähemalt tutvustada. Saatsin õpetajale kirja, et soovin ka osa võtta nendest tundidest.

Siis vaatasin mis õppida on. Selgus et tuleb hakkata vaeva nägema kuna on väga palju õppida. Samal hetkel aga kuulsin kuidas üks auto keeras meie maja ette ja nägin et see oli vanaema. Tormasin esikusse, panin oma kingad jalga. Jooksin õue vanaemale vastu. Ta astus just autost välja. Kallistasin teda pikalt. Olin temast juba pikalt puudust tundnud. Tundsin et pean temaga rääkima. Võtsime tema kohvrid ja läksime tuppa. Tegin kohe kohvi. Vanaema oli koogi ka kaasa toonud. Sõime seda ja ma rääkisin talle kõigest mis oli juhtunud. Ta kallistas mind jälle ja ütles et minu elu pole ka kerge.
"Vanaema, mul on üks uudis veel."
"Nohh, lapsuke?"
"Meil koolis hakatakse hispaania keelt õpetama. Ma otsustasin ka osa võtta."
"See on küll vahva. Sa saad siis teinekord minuga kaasa tulla Hispaaniasse. Aga tead ma olen natuke väsinud nüüd. Ma lähen puhkan oma toas. "
"Mine, mine. Ma pean õppima hakkama. Pole nende kõikide asjade pärast kooli jõudnudki. Siis pärast veel haiglasse. Aga kauaks sa nüüd jääd ?"
"Ma arvan et nüüd olen paar nädalat rahulikult kodus. Aga kindel ei saa minu töö juures kunagi olla. Aaa, ja millal ema pidi tulema?"
"Seda ma ei tea. Pole teda täna näinud."
"Selge siis. Ma nüüd lähen. tsauu."
"Tsauu"

Panin meie nõud nõude pesumasinasse ja läksin oma tuppa. Võtsin kõige pealt matemaatika ette. See oli minu jaoks alati kõige lihtsam olnud. Loodan et ma ikka saan veel aru.

Olin tubli ja õppisin kõik ära. Siis võtsin oma väikse ülaõla koti ja panin telefoni ja rahakotti sinna sisse. Hakkasin haigla poole minema. Helistasin jalutamise ajal Mariale.
"Tsauu Miia!"
"Tsaukss, Hannah!"
"Kus sa hommikul jäid. Juhtus midagi?"
"Ei tegelikult mitte. Magasin lihtsalt sisse. Ja siis mõtlesin et ei hakka enam tulema. Tahtsin et sa puhkaks ja siis mõtlesin. Ma ju teadsin enne mis Mark´iga toimub. Ta rääkis mulle paar päeva enne kui sulle. Ütlesin talle et kui ta sulle ise ei räägi siis räägin mina. Sellepärast rääkiski sulle ära."
"Aitähh, et sundisid teda. Meil on nüüd kõik korras. Temaga ka hetkel tundub korras olevat. Lähengi just tema juurde. Kuule aga ma nüüd poodi. Lähme näiteks homme kohvikusse? Saame rääkida!"
"See on hea mõte! Lähme sinna "Komeeti"? Ma lihtsalt armastan neid kooke mis seal on." naeris ta.
"Täpselt minu mõte. Näeme seal. Kas kell kaks sobib?"
"Ikka jahh. Näeme siis. Tsauuuu."
"Tsauuu, mska."

Läksin poodi. Käisin terve poe läbi. Mitte midagi ei leidnud. Kui hakkasin poest välja tulema leidsin lõpuks midagi mida talle viia. Leidsin ta lemmik kommid. Täpsemalt Merci šokolaadid. Võtsin need ja lahkusin poest.

Haiglasse jõudes läksin kohe tema palatisse. Sisse minnes avastasin et see on tühi. Olin paanikas.

JÄTKUB : )

Autori kommentaar »