Mahajäetud (5) (2)

Palat oli tühi. Jooksin koridori ja küsisin esimese mööduva õe käest tema kohta. Õde vastas et Mark viidi juba operatsioonile ja et ta oli ise seda nii väga soovinud. Ma nutsin. Istusin koridoris pingile. Panin oma jalad toolile ja surusin näo vastu põlvi. Ma nutsin lohutamatult. Ma ootasin ja ootasin, kuid mingit vastust ei tulnud. Siis kuulsin teisest koridori otsast hüüdeid: "Doktor Kaeramaa, palun tulge kiiremas korras siia. Meil on hädaolukord". Ühest uksest väljas üks mees. Arvatavasti tema oligi see doktor Kaeramaa. Mina aga ei saanud rahu kuna mul tekkis hirm et äkki kutsuti teda just Marki juurde.

Möödusid mõned tunnid kui lõpuks nägin teises koridori otsas voodit mida 4 meest lükkasid. Üks meestest hoidis ta tilgutit oma käes. Nad tulid minu poole. Ma tõusin püsti ja tahtsin joosta kuid miski hoidis mind tagasi. Mu süda peksis aina kiiremini. Seisin ja ootasin kuni nad tulevad lähemale.

Nad jõudsid minuni ja keerasid Marki palatisse sisse. Tahtsin neile järgi minna kuid arst keelas. Istusin toolile tagasi ja ootasin. Mehed tulid välja ja üks meestest küsis minu käest: " Kas te tulite Mark´i juurde?" "Jahh, tema juurde. Kas temaga on kõik korras?" "Tema seisund on hetkel kriitiline. Ma arvan et me ei saa teid lasta tema juurde täna. Palun tulge homme. Me ei soovi et temaga midagi juhtuks. Me lubame et hoiame tal silma peal." lausus arst ja jalutas oma teed. Ma istusin hetkeks veel toolile ja siis tuli Maria meelde. Hakkasin kodu poole minema.

Koju jõudes olid ema ja isa juba kodus. "Tsau tibuke! Kus sa olid nii kaua? Su telefon on ka kodus. Ma olin juba hulluks minemas. Rääkimata Mariast. Ta helistab iga natukese aja tagant" "Tsau emps, sorry aga mul pole praegu tuju rääkida sellest mis täna juhtus. Saadan Mariale sõnumi ja lähen siis magama. Ma olen väsinud." "Jahh, kallis aga kas sa süüa tahad?" " Ei mul pole isu".

Läksin oma tuppa ja võtsin oma telefoni. Kirjutasin Mariale sõnumit: "Tsauki mska. Jõudsin just koju. Anna andeks et pole sulle kättesaadav olnud täna. Tule homme siia siis seletan kõike. Kallis oled!(L)" Õige pea tuli vastus: "Tsaukki, ma olin juba mures. Tulen homme hommikul. Äratan su ise üles, ära minu pärast ise tõusma hakka. Musi sulle(L). "

Panin telefoni lauale ja läksin vannituppa. Võtsin oma riided ära ja viskasin musta pesu korvi. Panin dušši jooksma. Siis läksin pesema ja pärast seda mässisin ennast oma pehmesse hommikumantlisse. Läksin tagasi oma tuppa. Võtsin laualt arvuti. Läksin FBsse. Vaatasin oma teated üle ja läksin magama.

Hommikul ärgates olin üksi kodus. Ema ja isa olid tööle läinud ja vanaema oma reisil. Läksin alla ja tegin kohvi. See oli ainuke asi mida ma soovisin. Jätsin seekord emale kirja, sest ma olin arvestanud et jään täna jälle välja kauemaks. Kirjutasin talle nii; " Kallis ema! Läksin haiglasse. Mark on seal. Ma loodan et me saame temaga kõik jälle korda. Ära sina muretse. Kui õhtul näeme siis räägin sulle kõigest pikemalt. Ära ainult muretse. Sinu, Hannah !"

Läksin oma tuppa ja panin riidesse. Tundsin et ma lihtsalt pean oma viimati saadud kleidi selga panema. Selle mis vanaema tõi. Ma ei tea miks aga mu sisetunne ütles seda. Ma lootsin et see ei too midagi halba. Võtsin oma telefoni. Olin saanud sõnumi Marialt: " Anna andeks et ei tulnud. Mul tuli midagi vahele. Kui kohtume siis räägime. Kallis oled(L)!" Mõtlesin, et mis tal võis vahele tulla kuid ei suutnud midagi välja nuputada. Küll ta varsti ise räägib.

Asusin haigla poole teele. Teel kohtusin Mike´i. Vahetasin temaga mõned sõnad. Kuid ma ei soovinud kauem oodata ja vabandasin ennast kuidagi välja. Haiglasse jõudes läksin Marki palatisse. Ta oli juba toibunud. Tal oli küll hingamis aparaat küljes kuid ta nägi parem välja. Ma jooksin tema juurde ja kallistasin teda.

JÄTKUB !!!

Autori kommentaar »