Mahajäetud (1) (7)

"Me peame lahku minema. Ma armastan sind, kuid ma tean me ei jää igaveseks kokku. Anna andeks, Hannah" lausus ta mulle ja lahkus. Ma nutsin. See oli minu elu kõige halvem päev eales. Kas tal on keegi teine? Miks ta ütles et mee ei jää igaveseks kokku? Miks ta mulle seda tegi ? Miks? Need ja paljud teised küsimused keerlesid mu peas ja ma ei saanud rahu. Jooksin jõe äärde, see oli minu arust kõige ilusam ja parem koht minu jaoks, täna aga tundus nagu oleks siit torm üle käinud ja ainult risu järele jätnud. Istusin seal ühe kivi peale. Selle ühel küljel oli paks ja ilus sammal. Ma kiskusin selle kivi küljest lahti ja viskasin jõkke. Ma tundsin viha, kurbust ja veelkord viha. Ma ei teadnudki kas olen enda peale vihane või Marki. Istusin seal veel pikka aega, aegajalt pühkisin pisaraid ja nutsin edasi. Peas keerles ikka veel ainult üks küsimus: "Miks ta seda tegi?"

Kui hakkas hämarduma hakkasin kodu poole minema. Läksin mööda kitsast metsarada ikka ja ainult kodu poole. Ma ei tahtnud sinna minna. Ma tundsin, et see ei jää nii aga hetkel oli mu ainus soov saada kaugel kaugustesse, kus mitte keegi ei tunne mind. Ainult mina, vaikus ja rahu. Ma tahtsin üksinda olla.

Koju jõudes avasin ukse, võtsin oma mustaks läinud tennised ära ja läksin oma kööki. Ma tegin endale oma lemmikut piparmündi teed ja läksin oma tuppa. Panin teleka käima, kuid sealt tulid ainult mingid armastusega seotud filmid. Ma vihkasin armastust ja eriti neid filme, sest seal oli kõik õnnelikud, kõigil olid oma mehed või naised aga minul pole mitte kedagi. Peale mu ema, isa ja vanaema. Minul on ainult nemad. Ennemalt oli ka Mark, aga minu jaoks pole teda enam olemas. Panin teleka kinni suundusin arvutisse. Läksin MSNi, seal polnud kedagi peale...Marki. Ma kõhklesin hetkeks, kas kustutada ta oma MSNist või jätte alles. Otsustasin esimese variandi kasuks. Rohkem polnud mul ka arvutis midagi teha. Ma arvasin et äkki peaks magama minema, kuid järgmisel hetkel mõtlesin, et ega see midagi paremaks tee.

Vahepeal oli mu ema koju jõudnud. Läksin siis elutuppa, kus ema parasjagu askeldas. Ta vaatas minu poole ja pööras siis ära. Hetke pärast aga vaatas uuesti. "Mis on juhtunud, kullake?" küsis ta helle häälega. "Ma ei tea ise ka, ema. See kõik juhtus nii järsku. Ma ei tea mitte midagi, ma ei saa aru." purskasin ma nutma. "Tule istu siia, räägi mulle mis juhtus. Äkki saan ma aidata? Ära hoia seda endas. Kas asi on Mark´is?" lõpetas ema oma tegevused ja tuli minu juurde. "Jaa ema, asi on temas.Ta jättis mu maha ja ei selgitanud ka mitte midagi. Kõik on nii sassis, ma ei tea mida enam teha" seletasin ma emale olukorda. Rääkisime veel emaga pikalt, siis saabus aga isa koju ja ma ei tahtnud veel talle sellest midagi rääkida. Ma pole oma isaga kunagi nii hästi läbi saanud kui emaga. Tema on mulle võõram. Ema kallistas isa ja läks siis kööki sööma lausus veel isale: " Hannah on natuke segaduses, palun ära ütle tema kohta midagi halvasti või aasivalt. See võib teda veel rohkem kurvastada". Lesisin elutoa diivanil ja tõmbasin endale sooja teki peale.

Ärkasin selle peale kui ema mind sööma kutsus. Olin juba 3 tundi maganud seal diivanil. Läksin kööki. Isa, ema ja vanaema olid juba alustanud. Küllap oli ema juba kõikidele rääkinud. Aga ongi mulle parem, ise poleks tahtnud seda teha. Niigi halb tunne. Täna oli söögiks minu lemmik söök - risotto. Aga see ei tahtnud kuidagi alla minna. Näksisin natuke, kuid ei midagi enamat: "Ema, ma ei soovi seda enam. Kas ma võin selle järgi jätta? Mul ei ole erilist söögi isu." Kuigi oli ette ütelnud EMA vastasid mulle kõik kolm korraga: "Aga muidugi!" Lahkusin lauast ja läksin oma tuppa. Võtsin oma koolikotti ja otsisin sealt päevikut. Siis tuli taas kõik meelde, Mark oli minu päeviku peale kirjutanud. "Hannah and Mark - Forever". Hakkasin nutma ja panin oma päeviku tagasi kotti. Õppimis isu läks ka ära. Vahetasin oma riided tudukate vastu ja läksin teki alla.

Kriitikat paluks ja ka häid hindeid ja pastakaid : )

Autori kommentaar »