Teema: Luule / Vabavärsiline

See kiri (1)

Need sõnad, mis on siia kirja pandud,
need sõnad, mida iial sa ei loe,
see on luuletus, mille sahtlipõhja peitsin,
lootuses, et kunagi seda ei näe.

"Ma loodan, et sa mõistad, et need ajad,
kõik mööduvad, ent haavad eal ei parane,"
loen ette valju häälega, et uskuda,
kuid pisaraid see siiski takista.

"See nuga, mille lõid mu südamesse,
lõid tugevalt, et ikka veritseb,
et nutan öösiti, sest päeval ma ei saa,
sest nad ei tea, et sind armastan,

Kas tõesti valetasid mulle iga päev?
Kas tõesti iga kohtumine oli ainult vale?
Kuid miks? Mis mõtet on mängida
ühe tüdruku tunnetel?"

Ma takistada pisarate voolu ei ürita,
ei pühi neid, sest mõttetu see katse,
me tü#!?!#esime, see lugu lõputa oli,
& selleks ka jäi, kuna asjad läksid valesti.

"Sa lõid mind, valusam see oli sõnadest,
mis ütlesid, kuid andestatud juba,
ei süda vali, keda armastada tahab,
& armastus on pime.

Oma südame andsin ma sulle kohe, juba alguses,
kuid sa ei mõistnud, kui väga ma hoolin,
sa ei näinud, ei näe ka praegu, &
ma tean, et nüüd see on läbi.."

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!