Teema: Järjejutud / Muu

Erilised Paigad [ 2 ] : Dario (1)

Kogu maailmas pole vist iial olnud minust veidramat kahekümne kahe aastast noormeest. Jah, ma olen 22, kuigi välimuse järgi peetakse mind tihti kuueteistkümneseks emo-kid'iks. Aga mis ma saan parata oma loomulikult mustadesse juustesse ja sellesse, et mul on kalduvus neid nii seada?

Ma armastan joonistamist. Seda eriti siin, metsas jõe ääres, kus mitte keegi mind ei sega ja ainult vahel hüppavad siinkandis lõhed jõest välja.

Kui keegi sellest kohast teaks, oleksid nad juba siia kalafarmi rajanud, kuid see on ainult minu paik. On seda olnud viimased kaksteist aastat, ka need kuus, mil ma siin ei elanud. Väikelinnad pole minu maitse, aga mu süda nõudis siia tagasi tulemist.

Ma pole iial armastanud. Muidugi, ma olen kohtamas käinud ja tüdrukuid suudelnud, aga ma pole seda kunagi teinud ehtsate tunnetega. Ma olen teinud seda lõbu pärast, seltskonna pärast, kuigi ma eelistan olla üksi. Tegelikult olen ma lihtsalt nende südameid murdnud, aga see oleks võinud juhtuda igal ajal. Ükskõik kus.

Vihma sajab. Mu juuksed kleepuvad mu näo ja kaela külge, kust ma neid nüüd tüdinult lahti katkun. Mis elu see on, kui vihm rikub ilusaimad hetked? Vahet pole.

Ma sammun läbi metsa, hoides end hoolikalt selle eest, et ma oksadele ei astuks. Pole vaja minu tagasitulekust teha sensatsiooni. Alice on seda muidugi juba teinud, kuid ka tema on seda varjanud teiste linnaelanike eest.

Ma olin vanasti siin üsnagi kuulus, seda mitte just kõige ilusamatel viisidel.

Ma igatsen neid aegu.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!