Draakon Maria ja imeilus Draakonipoiss. (5)

Tere sõbrad , sugulased ja tutavad! Minu nimi on Maria. Elan lohekuningriigi kõige kõrgeima torni otsas. Ka mina ootan oma printsi kes tuleks ja mu ära viiks , kuid võrreldes mõne muinasjutuga pole minul kellegi eest põgeneda! :)

Niisiis..................

Istusin akna all ja nagu alati ootasin ma oma printsi, kuid nii nagu tavaks ootasin ma teda mõtetult. Kui te teate kes on kommi draakon kes kõigile inimestele meeldib, siis ma teda just ootangi. Istusin akna all ja nuusutasin oma lilli, sõin maasikaid ja mõtlesin kuidas oleks kui ma sööksin draakonipoisi maasika maitselisi nätsukomme koos temaga ......... Jõe ääres ja puha, aga noh oli nii nagu oli. Mina päevad läbi istusin nuusutasin lilli sõin maasikaid ja muid vilju mis mu aiast saada oli ja ootasin oma printsi: Draakonipoissi. Ühelpäeval lendasin ma ümber oma aia ja nopisin lilli. Ja äkki.............. Äkki seisiski tema seal... Draakonipoiss. Ma tahtsin kohe joosta ja teda kallistada ja öelda, et mina olengi tüdruk kellle saatus saatis draakonipoiss mind päästma. Ta noppis kaa lilli ja ma arvan, et mulle kuna seles paigas peale minu ja seal viibva draakonipoisi ütki teist draakonit ei olnud.

Ma olin nii elevil ja ähmi täis. Ma läksin tema juurde ja ütlesin talle: "Tere draakonipoiss!" Uskuge või mitte, aga ma ei suuda seletada kuidas ta mind vaatas kui mind nägi. See oli kui armastus esimesest silmapilgust. Ta ütles mulle: "Tere Maria! Sa näed täna päikese käes niikena välja!" Ja ma ainult vaatasin, ja vaatasin, ja vaatasin. Ma oleksingi teda vaatama jäänud kui siis hakkas lind kõvasti viisi tõstma ja ma ütlesin talle kiiresti: "Aitäh! Ka sinul pole midagi viga!" Olime natuke aega mõlemad tasa ja siis ütlesin mina: "Kas lendame natuke koos?" Ma nii punastasin. "Olgu." Vastas ta. "Kuidas sa siia sattusid? Minu teada peale minu siin kedagi ei ole." Ta ütles : "Saatuse tahe!" "Näe, need on sulle!" "Ei tea kas on ilusad, aga mõtlesin sulle nendega armastust avaldada!" Ja siis ma pukesin muigama. Ma ei suutnud uskuda , et see tõsi on. Saatus tegigi nii nagu ma olin alguses arvanud ja ma ütlesin talle: "Tänan sind. Ka mina armastan sind , aga ei julgenud seda öelda , sest olen häbelik!" Ja siis me jalutasime ja jalutasime terve öö. Hommikul läksime minu juurde puhkama.

Autori kommentaar »