Чудесная жизнь? 2.# (3)

Pole olnud mõtteid ja aega teha järjejuttu edasi. Loodan, et see ei pahanda teid. :) NB! Väljamõeldud nimed disainerite, jt, koha pealt.

*

Hommikul oli ka tuju hea. Ootasin juba seda einestamist, sest see tundus minu jaoks hämmastav võimalus. Einestada enda imetoreda ülemusega ja veel ka disaineriga, kes on äärmiselt palju riideid disaininud ja tuntud. Sõitsin taksoga modellimaja juurde. Tänasin juhti, maksin arve ära ja astusin uhkesse modellimajja. Suundusin kiirelt enda ülemuse sekretäri juurde, kes ütles, et ma istuks maha ja ootaks, sest härra Spice´i polnud veel kohal. Ma noogutasin mõistvalt pead ja istusin nahast diivanile. Ootasin ligikaudu viis minutit kuni Brandon saabus. Ta oli üllatunud, et ma juba olin kohal.

,,Juba kohal?" imestas ta ja samal ajal keeras ust lahti. Ma muigasin.

,,Ma olen kiirevõitu." Ta naeratas ta. Seejärel läksime me tema kabinetti. Istusin enda toolile, tema enda omale.

,,Niisiis, nagu sa tead - lähme me einestama kuulsa disaineriga. Asi on siis selline, et sinust peab veel paar pilti tegema. Disainer tahab ka võtta sõna. Kui pildid tehtud, antakse sulle einestamiseks riietus ja kõik muu. Nõus?" jutustas ta. Ma olin elevil. Põnevil ka.

,,Jah. Muidugi. Ma siis lähen nüüd pildistama, " ja seejärel tõusin ma püsti. Brandon tegi seda sama. Seejärel soovis ta mulle edu ja andis laksuva musi mulle põsele. Ma punastasin. Kuid punastamiseks ja naljaks mul aega ei olnud. Kiirustasin stuudiosse (ma mäletasin kristallselgelt, kus see asus) ja ma märkasin, et mind ootas ka mu fotograaf. Kõiksugused riietajad ja stilistid olid ka kohal.

,,Tere, Nastja! Ma õnnitlen, sest ma kuulsin, et sa lähed ühe disaineriga einestama. Täna katsu olla võimalikult ilus, loomulik ja moodne. Loodetavasti su tulevased pildid on samuti suurepärased, " kõneles ta. Ma vaikisin ja neelatasin. Tänased pildid pidid tulema suurepärased? See tundus minu jaoks pisut hirmutav. Järelikult pidin ma andma endast kõik. Mind hakati kiiresti riietama ja meikima. Ja kui nad lõpetasid oma tööga, vaatasin ma peeglisse. Välimus oli mul sõna otseses mõttes imeline. Ja siis algas pildistamine pihta. Püüdsin endast anda parima. Tegin erinevaid poose ja mängisin oma näoilmetega. Tahtsin ka naeratada silmadega, mida mul paluti kangesti teha. Naeratamine silmadega? Mis mõttes? Aga igatahes katsusin ma oma silmad niiöelda võrratuks teha.

,,Vapustav! Sa olid nii kaunis piltidel. Ma teen sulle ühe väikese mapi, kus on pildid sees ja see läheb su ülemuse kätte. Neid pilte uurite te koos disaineriga." Ta embas mind ja soovis edu. Ma tänasin teda õnnelikult ja läksin siis enda ülemuse kabinetti.

,,Kuidas oli?" küsis ta. Ma ohkasin raskelt ja tõdesin: ,,Raske ja väsitav. Aga põnev oli ikka. Mis nüüd edasi?"

,,Tore. Mul on sulle nüüd anda riided ja ehted, mis sa selga paned. Need annab sulle kätte üks teine moedisainer. Anna Weganova, " ja ta hakkas plaksutama käsi. Ja siis astuski see disainer uksest sisse. Ta oli nii lummav. Anna Weganova oli üks väga tuntud disainer, kes suutis riided teha hullumeelseteks (heas mõttes) ja noortepärasteks. Ma ei saanud sõnakestki suust, sest minu jaoks oli Anna Weganova nägemine võimatu. Nagu ma oleksin muinasjutus.

,,Tere, " lipsas siis mu suust sõna. Pidin ju olema lahke, positiivne, jutukas ja väga rõõmsameelne, et meeldida nii endale kui ka teistele.

,,Tere." Ta hääl kumises mu kõrvades. See tunne oli lihtsalt parim. Nägin, et ta hoidis käes suurt kilekotti.

,,Anna Weganova'l on anda sulle oma disainituid riideid ja asju, " ütles mu ülemus. Ma ahnetasin. ,,Anna, ole hea ja juhata teda riietumissaali." Disainer noogutas pead, naeratas ja seejärel tippis ta kabinetist minema. Mina aga järgnesin talle. Sisenesime valgusrikkasse saali.

,,Näed - seal saad vahetada riideid, " osutas ta näpu ühe ukse poole. Ilmselt pidin ma sinna sisenema ja ennäe - olengi kohe riietusruumis. Ma sammusin riietusruumi poole, tema minu järel. Ja peagi olime me kahekesi ruumis. Ta andis mulle näpunäiteid, õpetas ja mina lihtsalt püüdsin talle meelejärgi olla. Peagi olid mul uhked riided seljas. Ma olin hämmingus, sest rõivad olid äärmiselt ilusad ja kindlasti ka kallid. ,,Sa näed nendes suurepärane välja. Väga moodne." Ma naeratasin ja vastasin: ,,Need on ju teie disainitud ja ma arvan, et teie disainitud riided on ikka väga kenad. Ja need sobiks igaühele." Ta punastas, et ma talle ja tema rõivastele komplimente tegin.

,,Nagu ma näen, oled sa valmis ja enesekindel. Lähme siis ülesse, kohvikusse. Ma teen sulle preemiaks välja ühe tulikuuma kohvi ja paar saiakest, " lausus ta lahkelt. Ta oli nagu mõni hell ema. Aga minul kahjuks polnud ema. Ta oli juba teist aastat surnud, sest tal oli raske haigus. Mul oleks nii uhke tunne talle tõdeda, et ma olen modellinduses juba nii kaugel ja et ma olen saavutanud nii üht-teist. Minu ema suhtus minu unistustesse (modelli karjääri) rahulolevalt. Ta arvas, et ma olen andekas ja ehk ma saangi mõneks toredaks modelliks, kes on kogu maailmale tuntud. Ja isegi, kui ma poleks kogu maailmale tuntud, oleks ma õnnelik ja rahul ka sellega, et ma ÜLDSE olen modell. Isa aga väitis, et minu unistus modelliks saada on puhas saast ja mõttetus ka. Ma pidavat olema alaarenenud ja üks hale plikatirts. See läks mulle väga südamesse. Alaarenenud? Eks iga üks on esialgu alaarenenud aga et kohe nii öelda? See on päris alandav ja lubamatu. Ma ehk alles õpin midagi modellindusest? Ja et ma olen hale plikatirts? Selline inetu lause ka ei kõlbaks kuhugile. ,,Vabandust. Kuhu sa jäid?" See oli Anna. Ma kohkusin. Ta naeratas ja küsis õrnalt: ,,Miks sa maha jäid? Olid sa omas mullis?" Ma värisesin ja tunnistasin tõtt. Ta ei pahandanud, vaid muigas. Ma olin tõepoolest oma mõttemaailma järjekordselt sulgenud. Seejärel jõudsime me kohvikusse. Istusime peene laua taha ja siis ilmus meie ette kelner, kes ulatas mulle ja kuulsale disainerile menüü. Kõik eined olid väga peened, aga kallid! Kohutavalt kallid. Ma arvasin, et oleks tark tegu võtta midagi väga odavat. Pole ju ilus teiste rahakotti tühjendada sellisel moel. Minu rahakott ei suudaks isegi mõnda praadi välja osta. Noh, praegusel ajal olin ma üsna kriitilises seisus.

,,Kas te olete otsustanud, mida võtta?" kostis siis kelneri hääl. Märkasin, et ta oli juba nii kiirelt meie juurde jõudnud. Ma vaikisin, Anna aga noogutas.

,,Ma võtaks kaks kohvit, kaks viineripirukat ja kaks pontsikut, " nimetas ta oma tellimused. Kui ma vaatasin rutakalt menüüd, sain ma aru, et arve pidi tulema ikka üpris suur. Pirukad olid ikka väga kallid, kohvi samuti. Ma olin üsna ehmunud, et arve oli nii kopsakas. Mina ju ometi ei maksa selle eest. ,,Kas sa juba ootad kohtumist oma ülemuse ja teise tuntud disaineriga?"

,,Jah. Aga mul on selline tunne, et ma nagu einestakski ühe väga tuntud disaineriga. Ainult pole meie hulgas mu ülemust ega pilte, " kogelesin ma. Ta puhkes naerma. Ma nägin üsna vaeva, et venitada ühe särava naeratuse välja. Mõistsin ka hiljem, et ma pean olema õnnelik ja naerusuine. Kui ma olen longus, õnnetu ja masendunud näoga, näen ma väga labane välja ja keegi ei tahaks minu poole vaadatagi!

*

Vabandust, eelmine osa tuli poolik. Unustasin linnukese ära võtta sellise lause juurest, nagu Tee avalikuks - kõik saavad lugeda.
Loodan, et meeldis. NB! Kinnitan, et disainerite, jt, nimed on väljamõeldud. Ja nagu eelmine kord soovitas TuuleTallaja, et ma võtaks mõne raamatu, kus räägib modellindusest, siis ma luban, et ma võtan ikka jah. Siis tean nii üht-teist. Ja pealegi, see jutt ise ka üks väljamõeldis.