I'm not afraid.. Really? No. (13)

Enne tahan soovitada teile laulu, mida võite lugemise ajal kuulata: http://www.youtube.com/watch?v=j5-yKhDd64s!

Seisan üksinda kiviteel. Vihma sajab, pilved on tintmustad ja välku lööb. Pisarad põskedel, rasked mõtted peas, süda valus ja veritseb..

*

Taas jätsid mind maha. Mängisid mu hingega ja ütlesid kõike mulle. Kui sa vaid teaks, et mul oli niivõrd valus. Ütlesid mulle, et ma olen vaene ja kõike enamat. Aga miks sul polnud aega, isegi paar sekunditki, minu peale mõelda? Et kuidas ma reageerin sellele? Sinu pärast nutsin ma ja mõtlesin oma elule, mis on juba niikuinii rikutud! Jah, ma tunnistan, et ma olen nuhtlus aga miks mulle peab ütlema kõike nii otseselt? Ma püüan praegu olla nii enesekindel ja tubli, kui saan. Aga mõnikord ma arvan, et ma pingutan asjata, sest ma ei saavuta mitte midagi. Mõtlen juba enesetapule, sest see oleks ju kõige parem valik. Mul on juba villand teeselda. Teeselda õnnelikku tüdrukut, kes pool päeva trükib "õnnelikult" kuradi rõõmsaid vabavärsse ja kes naerab alati! Mulle aitab! Mis mõttega ma välgutan oma hambaid? See on nii raske mulle. Miks ei võiks olla mu elu parem? Miks ma ei võiks olla keegi teine? Miks ma pean olema vaene rott ja rumal? Kas tõesti ma väärin nii halba elu? Mulle ei meeldi kannatada niimoodi. See on juba päris õudne. Miks teised võivad elada rahulikult ja kelkida, et neil on nii ilus ja vapustav elu? Miks on üldse neid miljoneid küsimusi MINU peas? Alati olen ma sügavas masenduses ja nutan. Minu ellu toovad rõõmu ainult need, kes minu tekste loevad, mis ma kirja panen ja ütlevad, et ma olen andekas ja kõike muud. Aga see ei tee mind kohe õnnelikuks. Tõepoolest, mõnikord tahaks kõik põrgusse saata ja haihtuda lihtsalt. Tahan minna kaugele ära, reisida minema. Ja et keegi ei vaataks mind viltuse peaga. Minu suurim unistus on olla keegi, keda ma ise muidugi pole. Ma ei taha mina ise olla. Ma vihkan ennast ja teisi. Mõnikord on ka tunne, et keegi sinust ei hooli ja et sind ümbritsevad ainult pahatahtlikud inimesed.. Aga see on harilikult vale. Miks ma ei võiks olla nii silmapaistev nagu teised? Miks ma ei võiks olla nii õnnelik, andekas ja ilus? Miks pean just mina olema vaene ja kole? Mõtlen ja loodan, et kunagi tuleb see aeg. Tulevikus. Aga ei. Mind ei oota üldse tore aeg, kus ma saaks olla õnnelik.
Viimasel ajal olen ma üldse ükskõikseks muutunud. Mind enam ei huvita mitte miski. Kõik on minu jaoks saast. Ja kui ma teistele midagi räägin oma tunnetest, siis saadetakse mind, kas pikalt või ei tehta minust välja. Aga jah, eks kunagi tuleb aeg, mil mind pole. Siis ma puhkan seal üleval, rahurikkas taevas, koos Gustaviga, kes mõistab mind, nagu mina teda...

:'(

Autori kommentaar »