I want to believe, 2.# (6)

Panin ukse kinni ja kortsutasin kulmu. Järjekordne kummalisus. Ja siis avanes uks JÄLLE aga seekord astus keegi ka sisse. See oli mu väiksem õde.
,,Kas sa ei peaks mitte magama?" küsisin ma. Mu õde jooksis mulle sülle ja värises. ,,Mis juhtus?"
,,Jessica, üks tüdruk on minu toas." Ma võpatasin. Kas ta nüüd teeb nalja minu kulul või ta räägib tõtt?
,,Mis juttu sa ajad? Tule ja lähme vaatame, mis seal õieti on, " ütlesin ma. Võtsin oma õe käest kinni ja me sammusime kahekesi tema tuppa. Kedagi polnud. ,,Näed? Ei ole ju kedagi."
,,Vaata kappi, " kogeles ta. Ma ühmasin. See muutus juba päris tüütuks. Kogu aeg juhtub midagi imelikku. Ja just minuga! Kui ma astusin kapi ette, avanes kapiuks tugeva kriginaga. Mu õde kiljus ja puges teki alla. Ma vaatasin kappi - ka see oli tühi. Olid ainult karbid, kus olid sees uhked kingad.
,,See polnud sinust sugugi meeldiv. Ma proovin jääda magama aga sina? Sina tuled ja räägid mulle rumalusi, " pahandasin ma temaga. Mu õde aga puhkes ägedasti nutma ja vastas: ,,Ma ei teinud nalja." Ma kohkusin. Embasin teda tugevasti.
,,Olgu! Ma usun sind. Aga jää nüüd magama, " ja ma palusin tal voodisse ronida. Seda ta ka tegi. Jätsin kindluse (?) mõttes tema väikese roosa ja printsessiliku lambi põlema, vandudes, et niinimetatud tondid, keda kindlasti ei eksisteerigi, kardavad valgust ja nad ei tule tema lähedusse. Siis ta oli väga rahulik. Soovisin talle head und ja läksin siis ta toast minema. Hakkasin enda toa poole liikuma kuni ma jäin seisma. Kuulsin muusikat ja kuidas üks õrn hääl laulab või siis ümiseb. Ma kivistusin. Mida asja? Mis see võis veel olla? Liikusin hääle poole ja ma peatusin ühe vanaaegse trepi juures. Mõistsin, et trepp viis ülesse, kus oli pööning. Mõtlesin siis minna uurima, mis muusika see on ja kes seal ometi laulab või ümiseb. Astusin krigisevatele treppastmetele, mis tekitasid minus jälkuse. Küll alles krigisevad! Ja mitte vähe, mõtlesin ma. Ja peagi jõudsin ma ühe valge ja kulunud ukse juurde. Avasin selle ettevaatlikult ja astusin sisse. Muusika ja ümisemine läks valjemaks. Järgnesin muusikale ja ümisemisele. Ja see lõppes kõik kui ma olin ühe kasti juures. Võtsin kasti pealt kaane ja nägin seal sees üht katkist nukku, kellel oli helesinine kleit seljas, kuldseed lokid peas, katkised ja heledad sukapüksid jalas, rääkimata sädelevatest kingadest. Nuku nägu oli väga tuhmunud. Tal olid veripunased huuled ja imekaunid sinised silmad.. Ma armusin nukusse kohe aga peagi viskasin ma selle kohe mitme meetri kaugusele, sest see hakkas ümisema ja jälle kostis 'ei tea kust' muusika! Ma ehmusin põhjalikult ära ja jooksin pööningult minema. Kui ma olin all korrusel, hingasin ma sügavalt sisse. Järsku märkasin ma, et.........

*

Natuke midagi õudsamat. :))) Uus osa ilmub varsti.