Karupoeg Mõmmu.# (39)

[/i]Päike loojus vaikselt, ta nägi välja, nagu sädelev kuldkera.Lumi sillerdas ja jää oli sädelev.Kuid, kuidagi oli kõik nii vaikne.Tekkis ainult paar saginat, aga neid tuli harva ette.Aga järsku näen ma üht koobast.See koobas on maetud valge lumega, siiski on seal väike auk, kust saaks end upitada sisse.Seal elas karupere.Karud ju alati magavad talviti, kuid karu Mõmmule kippus uni ära minema.See oli väga veider.Mõmmu keeras end pidevalt, üritades magama jääda.Karu läks oma ema juurde, kuid tema ema magaski.Teda polnud võimalik üles äratada.Küll oli Mõmmu tusane, ta oli uimane ja väsinud.Küll oleks ta tahtnud magada veel, kuid see oli võimatu.Mõmmu läks koopast välja.Ta nägi, et mets oli väga üksik.Karu nägi, et teerada on jäljetu.Ainult lihtsalt lumine laas kattis tervet metsa.Mõmm kõndis edasi, kuni ta leidis jää.Jää oli nii särav, eriti ilus oli vaate pilt, siis kui päike paistis jääle peale.Mõmmu oli arglik, ta polnud ealeski keset talveund üles ärganud ja mütanud metsas ja, et veel jää peal.Jää polnud õhuke, ta oli tugev ja ilus.Kui Mõmmu esimese sammu tegi, oli kõik vaikne.Karu oli väga arglik, kui ta teise sammugi jõudis teha, tundus talle see päris tore.Peale kahte sammu, hakkas ta libistama.Küll oli see ikka marutore.Mõmmu küll imestas, miks just peab tema pere ja Tema ise magama nii toredal ajal.Selajal, kui nemad magavad, on väljas vaikne laas ja loomad saavad hullata lumes.Karu oli väga õnnelik, ta polnud arvanud, et ta ärkab keset talve üles ja läheb jääle liuglema.Mõmmu oli vaikne, tal hakkas igav.Ilma teisteta tundus kõik nii kahtlaselt üksik.Küll oleks ta tahtnud mängida kellegiga, kuid kellega?Seda Mõmmu ei teadnud, seejärel ta liugles rõõmsalt, küll ta oli uhke enda üle.Saabus õhtu, taevas oli süsimust, aga lumi oli ometi valge.Ikkagi oli näha kodurada.Küll Mõmmu liugles kaua jääl, ta pole vist märganudki, et juba tasapisi saabub öö.Küll Mõmmu rõõmustas, kuni tal läks kõht tühjaks.Mõmmu lõpetas liuglemise, küll karu nukrutses, õues oli jäine tuul ja kõle.Kui karu poleks ärganud keset talve üles, siis oleks ta maganud enda pehmes pesas.Mõmmu läks kiiruga koopa juurde.Juba siputas karu end sisse.Ta mõtles küll, et tal on kõht tõesti tühi.Seejärel läks ta otsima meepurke.Nii otsis ta voodi alt,teki alt ja ka kappidest.Aga lootusetu, tulemust polnud.Mõmmu ei teadnud isegi, kus kõik majapidamis tarbed on ja tal polnud aimugi, kus võiks olla üksik meepurk.Mõmmu sattus hoogu otsimisega, ta muutus paanilisemaks.Ta oleks tahtnud terve elamise segi keerata, aga niimoodi ometi ei saanud ju.Mõmmu üritas säilitada rahu, aga mis sellest rahust ?! Kuidas, siis meie pisike Mõmmu saab olla rahulik, ta on alati selline mürakaru.Küll Mõmmu otsis ja otsis.Ta arvas isegi, et ta ei leia meepurki üleski.Aga, siiski leidis ta suure meepurgi.Küll oli meepurk alles ilus.Kaunistuseks oli isegi roosa pael ümber seotud.See jättis nii toreda mulje.Mõmmu haaras poti, ise joostes ruttu pessa.Ta sõi oma magusat mett.Uni kippus kallale tulema.Ja järsku sulgeb Mõmmu silmad.Ja juba ta uinubki, koos oma meepurgiga.Endal meepurk käes, ise magades sügavalt.Kindlasti näeb ta unes enda sekeldust....


Lõpp ;) .

Päikese igatsus haavab me hinge,
Pimedus matab ja tekitab pinge,
Õnneks on jõulud,
Mis külvavad ootust,
Annavad tagasi rõõmu ja lootust.[i]

Autori kommentaar »