Time Before The Life #2 (2)

<< Jälle uus päev möödas. Minu peale veeti isegi kihla et kes saab mulle ämbritäie vett pähe visata. Tänu sellele sain ma nii vihaseks et kogematta tapsin ühe vanamuti kassi ära. Mulle tegelikult meeldivad loomad, aga ma ei saa midagi parata, selline ma olen. Ega ma mingit halastust küll ei oota. Dr Stuartil polnud selle peale midagi öelda. Tänu temale sain ma ikka maja põletamisest üle. Jah. Ma põletasin minevikus maja maha. Ma olin 16 siis. Pärast seda ma istusin autosse ja üritasin kiiruga ära põgeneda. Kuid põgenedes paarsada meetrit kuriteo paigast eemal kaotasin ma juhtivuse, tunnistan, ma ei oska eriti sõita, ja põrutasin vastu puud. Esiklaasist kukkus suur klaasikild minu kõhtu ja lõikus läbi minu soolikad ja maksa. Ma olin seekord isegi õnnelik. Ma ei tundud valu. Tundsin pigem kergendust et saan siit maa pealt minema. Tänu sellele ma vahepeal köhin verd. See peaks olema juba ära minema aga mina ei tea. Ma olen ju imelik. Arstid ütlesid et haiglas olin kaheks minutiks surnud, aga ärkasin ellu. See pidi küll mingi nali olema. Pärast seda hakkasidki unes kõndimised.
Praegu olen 18, still a virgin. See on praegusel ajal täielik häbiasi. Kõik on kaotanud oma süütuse juba hällist saati. Ma ei tea kas ma ootan „seda õiget“ või ma lihtsalt kardan. Mul polekski kellegiga magada. Oeh.. Mina ja minu mõtlemised. Ma vahepeal lihtsalt mõtlen liiga palju. Muusika on ainuke mis saab mind maha rahustada. Loodan et homme juhtub midagi huvitavamat. >>

<< Ei juhtunud ka täna midagi huvitavat. Ma peaks vist siis niisama rääkima enda elust? Minu arust päevikut kirjutada on tobe aga Stuart tahtis et ma seda teeks. Mingi teraapia jälle. Ma lihtsalt loodan. Loodan et elu läheb paremaks. Ma ei taha enam olla nii masendunud ja hull... Jälle leian end nutmas... >>

<< Täna pole kooli, ma ei tea kas see on õnneks või kahjuks, ma ei suuda enam millegil vahet teha.
Hmm.. imelik.. Keegi koputab... >>