Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Surmale määratud !!! 5 (0)

Mu ema helistas polit.seisse. Rääkis, et olevat tšehhis haiglas ja kõike seda mis vahepeal oli juhtunud. Me seda ei teadnud, sest olime juba hotellis. Ma isegi palvetasin natuke, kuigi ma polnud usklik. Ma lootsin väga, et ema veel ei sure, sest ta on liiga noor ja ma ei taha temagahüvasti jätta. Ma seletasin Haley'le ja Markusele kõik mis ma olin näinud, kuid ma nägin emaga erinevat pilti. Ma küll ärkasin meie hotelli toas (siis kui olin enne isa surma klaasist toas) , kuid see vahepeal muutus nagu haiglaks. Nüüd jooksid mul külma judinad üle keha, sest teadsin et ema #!?!#ohe surema. Kuid üks on veider: Ma ei mäletanud enam või ei saanud aru kuidas ema suri. Ma olin meeleheitel. Ma pean ju midagi ette võtma! Sõnagi lausumata võtsin jope ja saapad ja kiirustasin haigla poole. Jooksin nii kiiresti kui suutsin ja jõudsin hingeldades haiglasse. Jooksin sisse mitte midagi ütlevat kohe ema kabiini. Emal oli telefon käes. Tirisin telefoni talt käest ja küsisin.

Jessie: "Kuhu sa helistasid! Ema räägi minuga! Kuhu sa HELISTASID!?"
Ema: "Poli.tseisse loomulikult, kuhu siis veel?"
Jessie: " Sa oled arust ära või sa ju sured niimoodi!?"
Ema: "Mida ?! Ma suren kui ma poli.tseisse helistan?! Kuidas sa seda tead?"
Jessie: "Noh... On vaata üks tuba, kus näitab tulevikku ja et ma nägin kuidas sa sured. Aga sa sured siin haiglas, niiet ma pean su siit välja toimetama! Tõuse püsti me lähe siit ära!"
Ema: "No kuidas ma saan kui ma pooleldi sant olen? Ma ei saa ju!"
Jessie: "Mul suva! Ma aitan sind, peaasi et me siit minema saaksime minna!"

Võtsin ema kaenlasse ja astusin palatist välja. Kedagi polnud koridoris seega läksin ruttu lifti juurde, kuid pöörasin treppide poole, sest teadsin, et liftiga võib ka väga raske õnnetus juhtuda. Hakkasin treppist alla minema käe kõrval ema kuid koperdasin kogemata saapa paela peale ja ema libises käest jõudsin veel karjatada ja ema hüüda. Kuid koridor oli pime ja tühi ja abi polnud kuskilt näha!

Teavita ebasobivast sissekandest!