Teema: Lühijutud / Ulme / Õudus

Emily ja Ashley õudusretk (1)

Mullu, suveööl, juhtus midagi kummalist kui Emily ja Ashley, õed, lossivaremetes jalutasid. Nad teevad seda küll igal õhtul pärast oma vanemate kummalist kadumist, selles samas lossis, lossivaremetes, aga eriliselt kummaline oli just see suveöö.
" Emily, " kuuldus murelikult Ashley suust, kui ta kuulis samme, tulemas nende poole. Ashley liikus Emilyle lähemale.
" Lähme ära, " sosistas Ashley ning kallistas õrnalt õde.
Emily, aga, otsustas edasi sammuda. Ta haaras Ashley kätest kinni, et too surmahirmus minema ei jookseks.
Paistis täiskuu, taevas oli must, aga selge nagu seebivesi. Tähed olid ilusti paista. Võis märgata ka Põhjanaela.
Emily tundis külma õhku iseenda paljastel käsivartel. Ta vappus, kuid hetke pärast jäi rahulikult paigale, ta teadis, mis toimub.
Ashleyle tundus, et keegi silitab õrnalt tema helepruune juukseotsi. Ta luges õe huultelt : " Me vanemad on siin, ". Kuid Emily eksis. Neid polnud kaks. Oli vaid üks. Kuna Emily silmad olid kinni, ei jäginud ta ümbrust. Ashley, aga nägi, et üks suur läbipaistev kilekott lendab tuulega korduvalt vastu õe käsivarsi. Ta ei saanud, aga, seda hetke rikkuda, Emily poleks talle kunagi andestanud.
Mõne minuti pärast oli kuulda uusi samme, Emily oli silmad avanud. Sammud olid rasked ja aeganõudvad. Järsku ilmus lagedale tumedas riietuses kogukas mees : " Mis te käite siin igal öösel lapsed, minge koju ! " teatas see, ei-tea-kes-ta-oli süngel toonil.
" Me ei taha pahandusi, " võttis Ashley julguse kokku. Mees astus lähemale ning tegi hirmuäratavaid liigutusi. Ashley ja Emily pistsid punuma.
Nad pole nendes lossivaremetes käinud juba mitu aastat, ega lähe sinna enam kunagi.

Teavita ebasobivast sissekandest!