Te Amo #18 (4)

Kui meie õnne segas telefoni kõne. See tuli tundmatult. Ehmusin kuid siiski vastasin läksin Tomi juures veits eemale. "Kuulen" ütlesin ma. Ma kuulsin teisel pool toru väikest irvitamist. "No tere Hanna. Noh oled õnnelik?" kuulsin õelat häält. Chris? Vaatasin segaduses olles Tom-ile otsa. Mida ma nüüd teen.? Ei ma ei ütle Tom-ile midagi.JUST nii ma teen. "Olin" vastasin ma. "Hull lugu, aga NÜÜD sa teed seda mida mina ütlen!" kuulsin ma ning ta jätkas:"Nii nüüd ütled kõvasti nii, et Tom kuuleks ja mitte midagi ei kahtlustaks: Jah isa ma tulen!" miks ma seda teen? Saadan ennast vabasurma. Oeh. Ei! Muud võimalust ka pole.Ütlesin selle lause ära mida ta käskis. Hinges oli suur valu.Ning ta õpetas edasi. "Ja nüüd ütle: "Ma hakkan kohe tulema!" õpetas see vastik hääl. Panin kõne ära. Vaatasin Tom-i poole kes paistis väga segaduses olevat. "Kes see oli?" küsis ta. Oh jummel mis nüüd saab ma pole hea valetaja. "Isa oli tahtis , et ma talle kodust midagi viiks."
"Su isa pole ju kodus? Ta läks Ju NY-i?" ütles Tom kahtlustavalt.
"Noh läkski , aga lennuk ei väljunud õigel ajal.Ja ta unustas...mmmm.."vaatasin Tom-i lauale kus oli läpakas. Ning siis uuesti Tom-i otsa. "Ta unustas läpaka maha."
Tom vaatas mind kahtlustavalt. Metsa. Ta ei usu mind ja?
"Kas see ikka kindel?" küsis ta. "Jah" vastasin ma nii veenvalt kui suutsin. Olime mõlemad natuke vait. Ma palvetasin, et ta ei hakkaks kahtlustama. "Kas sul autot laenata on?" küsisin ma. Kuna me olime tulnud ju jala. Või noh jah...
"On ikka sa lähed üksi?" küsis poiss mulle selga keerates. "Pole põhjust kahekesi minna" vastasin ma maha vaadates, et mu silmad mind ei reedaks. "Võta!" ulatas Tom mulle võtmed. "Maja ees hall volvo." ütles ta ning kadus sealt toast. Komberdasin ka sealt toast välja ma ei näinud kedagi. Läksin Koridori.

Tom-i mõtteis: Hanna valetab. On see võimalik , et see oli Chris? Ma kardan küll. Mida ma teen? Oot isa toas on GPS. Panen selle auto külge ja siis ma saan vaadata kuhu ta läheb? Nii ma teen. Jooksin Isa tuppa ja võtsin selle väikse vidina. Jooksin ennem Hannat autoni ja panin selle vidina auto summuti külge. Nii, et ta seda ei näeks. Jooksin kiirelt tuppa tagasi. Võtsin oma toas läpaka ja valmis. Näen kuhu ta läheb.
Siis ma muretsen vähem.Kuid ma muretsen ikka.


Hanna mõtteis:
"Istusin autosse sõitsin mingi 2 minutit ja siis helises mu telefon. Vastasin sellele jälle see tundmatu. Olin hirmul. "Nii said hakkama? Nagu ma aru saan nüüd sõida linna ja sealt..saad uued juhised" kuulsin ennast jälle õpetavat. Miks ma seda üldse teen? Saadan ennast lihtsalt surma. Oma poisi pärast surra oleks vinge või? . Noh kui ma teda armastan siis küll. Viskasin telefoni kõrval istmele. Ja sõitsin edasi.


Tom-i mõtteis: Pagan kuhu see Hanna küll sõidab? Linna? Midagi on kahlast. Ta pidi sõitma ju Koju ja siis Lennujaama`? Ei nüüd aitab. Võtsin laualt läpaka ja auto võtmed ning hakkasin ise ka linna poole sõitma. Vaatasin aegajalt läpaka ekraani, et kuhu ta suundub. Ta peatus mingis parklas 20 minutit. Sõitsin sellele lähemale ja nägin Chrisi. Oi ma sain vihaseks. Lükkasin läpaka kaanekinni ja hakkasin autost välja minema, et vaadata kuhu nad suunduvad. Mu sees kees viha oleks tahtnud selle Chrisi sealsamas maha lüüa, aga...


Hanna mõtteis: Peatusin mingis parklas. Nägin seal Chrisi. Ma muutusin enda ja kõige peale vihaseks.Miks ma seda ikkagi teen ta piinab mind ja siis tapab? Ükskord see tal isegi õnnetus. Sammusin poisiga kaasa. Vaatasin aegajalt selja taha. Mulle tundus nagu keegi jälitaks mind. Või mulle lihtsalt tundub nii? Olime jõudnud mingi suure hoone ette mingi ladu vms. Siin ma küll surra ei taha.




Okey UUS! osa. Jah pean vabandama kuna pole aega olnud. Tõsiselt.Aga ma luban, et ma jätkan seda kui ikka lugejaid jagub. Nii, et antke teada, kes loevad. Hindeid, Pastakaid jne.
Tänud! :)

Autori kommentaar »