Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Uus elu (osa 9) (1)

17.02.2012 15:38, x104 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Eelnevalt... Poiss istus minu kõrvale ja küsis...

" Kas sa oled õnnelik?" küsis ta.
Oh jah mida ma peaks vastama kas tõde?, Et mida ma tegelikult tunnen...ja näen?.
" Hetkel olen küll, aga varsti enam ei ole." vastasin ma ainult.
Vaatasin poisi poole ja tema nägu vajus kuidagi ära tema nägu polnud enam rõõmus ja särav vaid nagu oleks ta masendusse sattunud. Oh ei mitte seda mõtlesin ma mitte seda.Ja kallistasin Alex-it kõvasti. Ja sosistasin ära ole kurb muidu olen mina kah kurb ja see pole just kõige parem mõtte ju?" pomisesin ma. Kallistasime veel mõne hetke ja sis Alex küsis: " Miks sa varsti kurb oled?"
" Kas sa sis ise aru ei saa?" küsisin vastu.
" Ah selles mõttes" pomises poiss.
" Jah selles, mõttes kas lähme nüüd ära nagu teatavasti ma olen ikka veel märg nagu kassipoeg." üritasin nalja teha.
" Jah hakkame minema." vastas poiss masendunult.
Sis läksime me motika juurde ja sõitsime tagasi väikesesse majja kus olin olnud juba reedest saati mõtlesin, et mis päev täna on? Laupäev? Oh ongi ju. Pean homme koju minema. Ma ei tahtnud aga pidin ju. Selle aja mis me sõitsime mõtlesin ma sellest kuidas kõik lihtsalt lõppeb kõik saab ükskord otsa ju...Olime kohal läksin majja ja küsisin Alex-ilt kes ikka veel kurb kus saaksin rätikut, et ennast ära kuivatada. Ta ulatas mulle rätiku ja oligi kõik. Ta ei rääkinud ühtegi sõna ka sellelajal kui ma sõin seda mida ma hommikul alles olin jätnud. Kui olin söönud hakkasin oma asju kokku korjama. Panin Kaamera kotti ja jope sinna juurde. Ja sis läksin magama kuna ma olin nagu väsinud. Alex jäi veel üles ja pikutas diivanil.
***
Hommik oli jälle päikesline õnneks. Ärkasin selle peale, et keegi räägib midagi kellegagi. Kuid ma ei saanud aru kas ma näen und või on see päriselt. Ringutasin ja nägin, et Alex oli juba ammu üleval, kas ta üldse magas kah või?. Ma ei usu kuna ta silmad ei säranud nagu eilegi midagi oli muutunud kas see mis ma ütlesin riivas teda?. Ta silmad olid nutetud see ei ole võimalik, see ei ole võimalik korrutasin ma oma mõttes kuni julgesin küsida: " Kas sa ei maganud või?" küsisin ma.
" Ei ei maganud" vastas poiss.
" Kas sa viid mu ise koju?" küsisin.
" No jah" vastas ta ainult.
" Kas hakkame minema?" Küsisin ma.
" Olgu." Kuulsin ma vaikselt teda pomisemas.
Võtsin oma asjad ja hakkasime minema. Koju sõit oli suhteliselt kiire kuna hommik oli nii varajane, et teel mingeid ummikuid ei olnud.
Jõudsin oma maja ette ja tänasin poissi võtsin oma asjad kui äkki ta küsis: " Kas ma sind veel kunagi näen?"
" Vaatab" vastain ma.
" Olgu nägemist"
" Head aega" ütlesin ma. Oh kuidas ma vihkasin hüvastijätte me ei saa enam kunagi nii kokku nagu need kaks ja pool päeva. Kunagi. Vaatasin kuidas ta minema sõitis ja mul tuli pisar silma. Ohkasin ja läksin uksest sisse. Ma tervitasin Liiset kalliga ja ema sammuti. Hakkasin üles minema kuni ema küsis: "Kas oli ka tore? Kes see poiss oli sinu uus poiss või?." Küsis ema rõõmsalt.
" Jah...ei" Vastasin ma ja läksin oma tuppa tõesti oli see masendav ka mulle. Läksin vahetasin oma riided ja tegin sis läpaka lahti. Et vaadata mis FB ka uut on. Logisin sisse ja isa oli sees ja hakkas minuga rääkima..Ta pole seda teinud juba üle aasta, et minuga räägib.." Tere tirts"
" Tere"
"Kuidas läheb ka?"
" Hästi"
" Ja Liisel ja emal?"
"Hästi ma arvan."
"Tea seda Karoliine, et kui sul midagi vaja on sis anna teada"
" Jah"
"Olgu ma lähen nüüd tööle"
"Head aega"
" Nägemist"
Ja isa läks FB minema. Hakkasin mõtlema millal ta viimati minuga rääkis see oli ikka kõvasti üle aasta tagasi. See oli ema ja isa lahutuse ajal. Sis see oligi mõtlesin ma. Hakkasin õppima õppida oli palju vähem kui eelmises koolis anti. Siin tundus kõik liiga lihtne või kuidas mulle on hakanud siin päris meeldima mõtlesin ma asju kokku pannes. Ja ema hõikas " Sööma lapsed"
Läksin alla ja ütlesin emale, et isa rääkis minuga FB. " Mis ta tahtis?" küsis ema imestunult.
" Ta ei rääkinud midagi muud kui ainult küsis seda kuidas meil läheb." rääkisin ma nagu asi oli.
" Olgu" vastas ema.
Ma hakkasin sööma ja Liise tuli ja sosistas mu kõrva "Tule pärast minu tuppa"
Ma noogutasin ja Liise hakkas ka sööma. Kui olime söönud soovisin emale head ööd ja läksin üles pesema ja sis Liise tuppa nagu lubasin.
Koputasin ja läksin uksest siise..Liise ootas mind juba ja küsis kohe...

Autori kommentaar »

Nii kommentaare kas on mõtet jätkata ja kinkige pastakaid ja hinnake ka ikka :):)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


lovekirss

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Peeglid2

5p, hea jutt oli küll. Mulle meeldis Muidugi on mõtet jätkata. Jätka
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima