Te Amo #10 (4)

"Aga, kui ma saaks su poisiks kunagi?" küsis ta mulle otsa vaadates.
Isver lolliks läks või...miks ta nii räägib?...Miks ta seda üldse ütles mida ma pean nüüd vastama? Jah või ei ? Mida?
"Ei usu, et see võimalik oleks...kuna sa omastad mu asju ja käid pidevalt siin luuramas..." naersin ma. Kuna ma ei osanud sel hetkel midagi vastata. Muidugi ma oleksin võinud jah öelda, aga ma pole selline.
"Ongi nii?" küsis ta ja hakkas mind kõditama. Ma kardan kõdi ja see oli naljakas..ja kõike muud sel hetkel oli mul lõbus ja ma unustasin kõik. Järgmisel hetkel oli ta minust 10cm kaugusel. Mida ma nüüd teen? Küsisin ma endalt. Lasen ennast suudelda? Hull peaks siis vist olema.
Tõukasin ta eemale ja istusin laua taha.

Tom-i mõtteis: Ma olin Hannale nii lähedal. Ma oleks peaaegu saanud seda mida ma olen esimesest kohtumisest saati tahtnud teha. Teda suudelda. Aga tema tõukas mu eemale. Ja istus laua taha. Mu südames hakkas pistma. Miks? valdas mind küsimus. Miks ta mind tõrjub? Miks?


Istusin jälle selle mata õpiku taga..mitte midagi ei saanud aru mida Tom seletas. "Saad aru?" küsis ta. Muidugi ma vastasin, et saan. Kuigi ei saanud. Tavaline mina. Ma pole kunagi matas tark olnud. Mata mu kõige nõrgem külg. Kui me olime seda matat tuupinud mingi 1h oli mul sellest täitsa kõrini. Väljas oli juba pimedaks ka kiskunud. Lõin õpiku suure pauguga kinni. Tom võpatas. Ja see oli naljakas. "Mida sa naerad?" küsis poiss päris kurjalt. "Pai-pai Tommike" silitasin ma poisi pead. "Ära ole kuri" naersin ma. Tom tegi oma imeilusat naeratust. Awww mõtlesin ma. Jõllitasin poissi tükkaega ennem kui küsisin: " Lähme äkki jalutama või muud sellist?" Tom noogutas võtsin seda kui jaatust. Võtsin kapist pusa ja hakkasin ukse poole liikuma. Kui äkki Tom jooksis minu juurde ja kahmas mu sülle ja jooksis akna juurde ise korrutades "Milleks neid uksi vaja on? Kui on aknad" ma oleks vist ära surnud tema sülle. Tõsiselt. "Lase mind maha ma kardan kõrgust!" kisasin ma kui poiss seisis akna laual. Ja varsti ta hüppas 2 korruse aknast alla. Surusin ennast tugevalt tema vastu. Jube. Ja varsti me maandusime. Nii vaikeselt ja nii pehmelt. Avasin aeglaselt silmad ja küsisin" Olen ma surnud jah?"
Poiss naeris ainult lummavalt ja ütles " Sa oled täitsa elus" kohkusin ja rabelesin Tomi sülest maha. Vaatasin ennast kähku üle polnud mingit märgatavat viga. Ju siis elan.
Hakkasime metsa poole minema. Seal läks üks väike rada mida ma tunnen juba lapsest saati. Läksin vanu radu pidi. Vanad ajad tulid meelde. Kõndisime vaikides. Kuni jõudsime väikese aasani. Kus kasvas hästi palju lilli. Viskasin keset aasa pikali ja vaatasin kuidas päike looja läheb. Tom tuli minu kõrvale. Tahtsin talle lähemale minna, aga ...jah ma ei teinud seda.
"Mis su lemmik lill on?" küsis Tom äkki minu poole vaadates.
"Punased roosid" vastasin ma.
"Miks punased?" küsis ta taevast vaadates.
"Ma ei tea need on kuidagi südamlikud" rääkisin ma.
"Millal su sünnipäev on?" küsis poiss jälle. "Ja kui vanaks saad?"
"Kusjuures varsti on. 28.september." ütlesin ma. "Ja saan 18"
"Ei ole võimalik.Mul on ka...ja saan ka 18 ." rääkis poiss imestunult. Ja see üllatas mind ka.

Tom-i mõtteis: Meil on Hannaga samal päeval sünnipäev. Kuidas on see veel võimalik? Meil on vähemalt midagi ühist. See muudab mind rõõmsaks. Äkki olengi leidnud kellegi, kes mind terve elu taluks? Aga samas pole ma ju päris inimene see teeb muidugi asja raskemaks. Järsku kuulsin ma midagi nagu keegi irvitaks ja tuleks meie poole. Ma tundsin ta ära see oli Meie klannist väljaheidetud Chris.
Mida ta siin teeb? Tõusin kiirelt püsti ja seisin Hanna ette. Et Chris talle haiget ei teeks. Ta võib ta ära tappa mida ma teen?


Järsku tõusis Tom püsti ja seisis minu ette. "Mis toimub?" sosistasin ma paaniliselt. "Kõik saab korda" rahustas ta . Järsku nägin ma meie läheduses ühte poisi kuju. Isver millese ma ennast seganud olen. Poiss tuli veel lähemale. "Noh Tommike oled endale inimese leidnud? Teeme pooleks?" irvitas see poiss. "Hannat ei puutu" käratas Tom. Ma kartsin. Läksin Tomile lähemale. "Ahah või tema nimi on Hanna?" irvitas to võõras ja tuli meile lähemale. Järsku tõukas ta Tomi minu eest ja....



Uus osa siis : Ootan kommenaatre, Pastakaid ja üldse kõike :3

Autori kommentaar »