Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Sipelgad ja linnud (0)

Kõrgel puudevõrades asus lindude linn. Seal ei olnud maanteid, kuna linnud oskasid lennata, kuid seal olid pesadest majad, mis asusid erinevatel okstel. Linnud lendasid oma askelduste käigus ühelt puult teisele ja enamasti oli võrades tihe liiklus.
Liikluse käigus võib aga esineda liiklusõnnetusi. Ühel päeval põrkas üks linnuke teisega otse kahe võra ristumiskohal kokku ja kukkus alla maapinnal.
Ta potsatas pehmele samblakattele ja lebas seal mõnda aega, kuna tema pea käis saadud löögist ringi.
Kui lind oli ennast kogunud, vaatas ta enda ümber. Ta polnud kunagi maapinnal käinud, sest tema ajas oma asju puudelatvades. Seal oli tema kool ja toidupood, sõprade pesad ning oksad, kus lihtsalt lösutada ja juttu ajada.
Maa peal tundis lind end imelikult. Sammal oli küll mõnusalt pehme, kuid linnule tundus, nagu ta oleks ühe väga-väga suure oksa peal ja ta tundis ennast järsku väga väiksena.
“Kuule, mine eest!” käskis järsku mingi väga nõrk, aga üsna kuri hääleke.
Lind vaatas ehmunult maapinnale. Seal ruttasid samblatuttide vahel sipelgad, kes jooksid üksteise järel tema poole. Tundus, et lind oli maandunud otse sipelgate kiirtee peale.
“Kuuled või?!” kärkis kõige ees olev sipelgas, kes oli jäänud linnu jalge ette seisma. Sipelga tundlad värisesid ärritusest ja kannatamatusest.
“Sa oled tee peal ees, mine kõrvale!”
Lind vaatas arusaamatult enda ümber - sammalt oli ju igal pool veel. “Miks te minust mööda ei lähe?” küsis lind.
“Sest sina oled meie maantee peal ja meie ei pea sinu pärast nii pikka ringi tegema!” pahandas sipelgas.
Lind vaatas sipelgate joru. Tundus, et nad tassivad seemnekaupa ühte tervet männikäbi. Iga sipelgas oli võtnud ühe käbiseemne ja kandis seda pea kohal. Kaugemal männi all oli näha veel käbisid.
“Äkki ma aitan?” pakkus lind. “Kuidas?” küsis sipelgas imestunult. “Tule lihtsalt eest ära ja ongi kõik.” “Ma võin tuua käbid ise ära ja te ei pea neid niimoodi seemnekaupa tooma,” vastas lind. Juhtsipelgas kallutas pea viltu ja põrnitses lindu umbusaldavalt. “Oled kindel või? Miks sa
peaks meid aitama?” Lind kehitas tiibu. “Mulle on käbi toomine palju lihtsam.” Sipelga nägu läks rõõmsamaks. “Noh, siis küll,” ütles ta rahunenult ja isegi naeratas. “Eks
me võime sulle vastu ka ju midagi pakkuda. Sulle mesi meeldib?” “Muidugi!” ütles lind üllatunult. “Kas teil on mett?” Sipelgas osutas tundlaga puude alumiste lehtede poole. “Meil on terve meekasvandus.
Muudkui korjame lehetäidelt magusat nestet. Sina too meie pesakoonuse juurde käbisid, meie anname sulle vastu mett. Kuidas kõlab?”
“Väga hästi!” kiitis lind ja lendas käbisid tooma.
Kui ta õhtul saabus kodusesse linnulinna, ootas teda ees murelik sõber, kellega ta oli hommikul kokku põrganud.
“Kuule, anna andeks,” ütles murelik sõber. “Ei pannud sind hommikul tähele, unustasin parema tiiva reegli ära. Ega sa väga haiget ei saanud? Kuhu sa üldse kadusid?”
Lind pühkis noka sulgedesse puhtaks ja naeratas laialt. “Käisin mett toomas!” Ta ulatas sõbrale meepurgi.
Sellest ajast peale käis puuvõrade ja samblasel maapinnal kõrguvate sipelgakuhjade vahel elav koostöö. Öösiti tilkus puuvõrast mett ja sipelgapesadest kostis männikäbide krõmpsumist.

Teavita ebasobivast sissekandest!