Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Kartmatu #2 (1)

21.04.2013 16:53, x114 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Kartmatu 2.osa



See oli tüdruk kes mind raamatukokku juhatas. "Sa oled siis Laura jah?" naeris tüdruk. "Jah." muigasin ning vaatasin enda kõrval olevat tüdrukut. Jõudsime juba raamatukokku ning laenutasime mulle kooliõpikuid ja vihikuid, ma hakkasin ise neid tassima. Hakkasime tagasi klassi minema ja vaatasin seda tüdrukut uuesti. "Kuule, miks kõik minust eemale hoiavad ja enda nägusid varjavad?" küsisin ta käest aga see oli nii arusaamatu. "Vaata, sa oled inimene eks?" Mina noogutasin. "No... Mina olen vampiir..." ma ei kartnud ma olin hoopis üllatunud. "Ashoo" ja midagi ma ei lausunudki. "Sa ei kardagi mind?" küsis tüdruk mu käest. Ma raputasin pead ja muidugi miks #!?!#artma? "Well, nad hoiavad sust eemal sellepärast, et sa oled inimene ja nad on võib-olla nälgas, aga ära muretse mina sind ära ei söö kuna Missouri Universityl oli reegel ju ka sellest..." noogutasin, ning läksime edasi. "ja kuidas on siis sinu nimi?" küsisin tüdruku käest. "Carmen, võid Carruks mind kutsuda." muigas Carmen, tore ma sain vampiiriga tuttavaks ja ma ei tea mis nüüd saama hakkab ja kuidas mu õde selle üle elab? Jõudsime siis klassi ja õpetaja palus meil nüüd istuda ja tunniga alustada, ma vaatasin klassis ringi ning teised vaatasid mind imelikult, nagu Carmen rääkis siis on nad nälgad, näha oli, et nende silmad olid ka punased ja veel tumedamad, mäletan kui ma raamatust vampiiridest lugesin... Ju siis peaks siin veel libahunte olema...



Olin juba kodus ja ootasin enda õde koju ja küsida tema käest tänasest päevaks, et kuidas ta selle päeva küll üle elas. Pärast mu õde saabuski, ma läksin tema juurde ning küsisin kuidas tal läinud on ja mis juhtunud vahepeal on. "Ma sain shoki, et seal vampiirid on." vastas õde. "Ma tean ma ka, aga ma ei kartnud." ütlesin õele. Õde naeris ning lausus: "Sa oled kartmatu siis." muigasin samuti. Mõtlesime mis edasi peaks juhtuma hakkama, me ju ei ela nende vampiiridega ja libahundidega siin välja. Mõtlesime, et jääksime rahulikuks ja küll me midagi välja mõtleme.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


JedK2ttu

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Samalt autorilt

Veel...

Kommentaarid

DeathlyHallows

God,see on nii hea!
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima