Miks keegi mind ei mõista? (4)

Olin täielikus depressioonis. Ma ei suutnud siiani uskuda, et olin kaotanud oma enda maailmas kõige kallima inimese. Ta lihtsalt jättis mu maha öeldes ''Ma ei suuda enam niiviisi jätkata.'' Kas tema siis mind üldse ei mõista, et sellise seletamatu põhjuse minu maha jätmise'ks mulle telefoni sõnumitesse ette laob? Kuhu jääb minu elu? Miks ta ei lase mul õnnelik olla? Lihtsalt niisama jalutab minu siseelundiga minema jälgi jätmatta. Ma ei saa tal lasta minna. Tahaks talle kättemaksu! Ei...see oleks liiga riskantne. Ta kunagi ütles, et on minu jaoks valmis ennast kasvõi tapma! Ning peale ütluse andis ta mulle vande jääda igavesek's minu kõrvale! Ta ju ütles mulle selge sõnaga, et ta armastab mind. Kas siis temal pole kahju neid koos veedetud pikki telefoni kõnesid lihtsalt minevikku jätta ja seal enam mitte tuhlata? Ma pean. Ma pean ta tagasi ju saama. Ma ei saa ilma ka.

Kõndisin kooli sorides oma telefonis vanu sõnumeid ja ülesse otsides tema saadetud sõnumeid. Leidsin. Hakkasin lugema. Lõppu ei tulnud. Kui esimeses tunnis loetud sain, avasin oma facebooki konto sõnumid ja tuhlasin oma sõnumites otsides tema nime. Me olime kirjutanud üksteisele üle 40 000 sõnumi. Kõik need tunded... trügisid nagu mu kõhtu, silmadesse, kätesse, pähe... igale poole. Peaaegu jõudsin ülesse kerida kuid klassiõed tormasid matemaatika klassist sisse ja vaatasid mis ma teen. Kuna mul oli lühike lottis pluus ilma varrukateta seljas, nägid kõik, et olin ennast lõikunud...
''Miks sa teed nii? Tema pärast jah?''
''Kelle pärast?''
''No ikka selle Kristeni pärast...'' seletasid teised.
Olin vaikselt ilma tujudeta teiste seas nagu mind polekski seal.
Vana parim sõbanna Heleken tahtis veidi toeks olla ja hakkas õpetussõnu mulle loopima millest polnud ma samuti üldse huvitatud...Miks sa ennast lõigud? Mingi poisi pärast...''
Kuidas palun? Mingi poisi pärast? Ta tähendas mulle mu elu. Siiani tähendab.
''Mingi poisi pärast oma keha rikkuda küll ei tasu... Lõhu asju, laamenda, karju, aga ära ennast küll lõhu sellepärast´. Sa rikud oma keha ära ja pärast kahetsed.''
''Pärast...mind enam ei ole!'' ja tormasin klassi uksest välja tüdrukute wc'sse. Nutsin ning raiskasin oma soolase silmavee peale pool kooli poolt ostetud vetsu paberit ära.
Absoluutselt polnud tahtmist klassi tagasi kõndida ja nende tarku õpetussõnu kuulata, nad tegelikult ei hooligi! Keegi ei hooli minust! Kõik mängivad ainult teistele, et teised nendest hästi arvaksid. Pealegi pole mul enam kedagi järel. Pole enam elu isu.
Kuulsin, et tunnikell helises. Võtsin salvrätiku ning leidsin oma jaki musta jaki taskust ripsmedušši ning silmalaineri. Pühkisin veidi niiske vetsu paberiga näo puhtaks oma pisaratest ning värvisin ripsmed ära. Tõmbasin silmalaineriga ka silmade ääred mustaks ning kohendasin soengut. Astusin klassiuksest sisse ja klassivend juba karjus ''Ta tuli raudselt suitsult.''
Mida mina? Suitsult? Vaatasin talle imeliku näoga otsa piiludes silmanurgast õpetajat kuid õpetaja ei teinud teist nägugi.
Istusin kohale. Istusin klassis kõige keskmises reas matemaatika tunnis tavaliselt. Klass oli väike kuid õpilasi jagus ning klassi mahtusid nad kõik vaevaliselt ära. Ei pannud tähelegi mis klassivend minu kõrvale täna istuma oli tulnud ja ei teinud sellest suurt numbrit. Mind ei huvitanudki enam ümbruskond.
Tund oli juba pool tunni ajast kestnud. Istusin terve see pool tunnikest liikumatult ning kõik vaatasid mind kahtlase pilguga. Eriti Heleken.
Äkitselt võtsin välja lõikenoa, pisikese teraga noa mis polnud väga silmapaistev Selle sama, millega ma ennast viimane kord olin lõikunud.
Asetasin selle oma kõri kohale ning tõmbasin keset tundi mõtlematta lihtsalt kõri läbi.
Kõik hakkasid paanitsema ning ma vajusin äkitselt kokku...

Jätkub!

Autori kommentaar »