Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Estegani lugu 2 osa. (0)

Kui Maire platsile jõudis kinnitas ta suuliste külge korde ja näitas kuidas hobuse seljas ratsmeid hoida ja kuidas hobust edasi ajada. Ja siis läksin ma Esteganile selga. Maire näitas veel kuidas kergendada traavis ja minu edusammud olid vapustavad treeneri arust. Ma võtsin ratsutamist nagu omaenda elu. Ja Maire küsis kas ma galoppi ka tahan teha ning ma olin nõus. Maire ajas hobuse galoppi ja hobune õõtsu nagu lainetel. Kui ma galopi lõpetasin olin ma väsinud. Maire ütles, et selleks korraks on trenn läbi ja ma läksin oma ema ja isaga kodu. Ma tänasin veel Mairet selle hea trenni eest ja andsin Esteganile suhkurt. Kui ma kooli läksin rääkisin kohe oma parimale sõbrale Anne-Liisile, et ma käisin ratsatrennis. Anne-Liisile meeldib ka käia ratsutamas. Kui tunnid läbi said läksin koju. Ema ütles mulle, et ma lähen täna ka trenni. Kui ma täna trennis ära käisin läksin ma koju ja ema kutsus mu rääkima. Ema rääkis mulle, et: ,,Kui sa nii hästi õpid võid saada sünnipäevaks endale poni!'' . Ma rõõmustasin ja nii ma käisin seal trennis paar aastat ja kui ma olin juba 13a. sain ma Estegani endale. Kui ma läksin ühel päeval trenni, siis Maire ütles mulle, et täna lähen ma Esteganiga maastikule ja Maire Pokahontasega. Kui me hakkasime galoppi tegema, siis hakkas Estegan perutama ja ta kimas galopis põllu peale. Estegani ei häirinud miski ta lihtsalt jooksis ja jooksis kuni ta peatus äkiliselt ja ma kukkusin maha. Ma kaotasin teadvuse, ning alles poole tunni aja pärast tulin ma teadvusele. Estegan sõi muru seni kuni ma teadvusel polnud. Ma vaatasin hobuse üle ja läksin tagasi Esteganile selga. Ma ajasin hobuse traavi ja juhtisin ta sinna kust me tulime. Aga mida rohkem ma edasi sõitsin seda rohkem eksisin ma ära. Ma nägin korraga, et mingi kuur või onni moodi majakene oli puude varjus. Ja seal kõrval voolas jõgi. Ma läksin Esteganiga sinna ja koputasin uksele, ning küsisin: ,,Hallooo! Kas keegi on seal?'' . Kui ma hakkasin tuppa sisenema, tuli keegi puude varjust välja. Seal oli lühikest kasvu mustade juustega tüdruk. Ta küsis: ,,Tere! Mida sa siis otsid? Kas sa eksisid ka ära?'' . Ma vastasin: ,,Jah ma olin maastikul hobusega kuni hobune pööras ära ja galopeeris siia ja ma kukkusin. Kas sa eksisid ära ka?'' . Tundmatu tüdruk rääkis: ,, Oli kord üks ilus suvepäev kuni ma leidsin tänavalt kassi. See kass oli nii ilus ja ma küsisin emalt ka me võime ta endale jätta. Ema ütles, et võib küll. Pikka aega tüdines ema kassist ära ja ta tahtis kassi magama panna. Mina, aga polnud sellega nõus ja põgenesin kodust ära. Ja nüüd ma olen olnud siin juba pool aastat.'' . ,,Oi kui kahju!'' . Sõnasin. Tüdruk küsis: ,,Äkki tahad siia jääda, seniks kuni sind leitakse?'' . Ma vastasin: ,,Võib küll, kui ma tüli ei tee!'' . Ma võtsin hobuse seljast sadula ära ja panin puu paku peale, ning viisin valjad tuppa. Möödus päev ja ma läksin jalutama. Korraga kuulsin ma, et kuskil krabiseb. Ma kõndisin hääle suunas ja puu taga oli .....
JÄTKUB

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!