Jälgi jätmata // 1. osa (3)

“Ta oli kiire…Ta oli liigagi tugev …Palju karikaid meie farmile … 9 – aastane alles … Liigagi täiuslik, et surra ….Kes seda küll tegi ?”lausus hobuse talitaja kurvalt, kuid kõvasti, et teised ka seda kuuleks . Surma oli saanud Suur Tšempion . Ta oli hobune, kes oli võitmatu . Ta nimi oli Välk .
“Võistlejad, kõik kohtadele, võistlus algab 2 minuti pärast, ja sina, Rebecca, saad istuda kohtunike pingis ja hinnata . Pole midagi teha, elus juhtub kõike .” lausus üks hindajatest, kellel oli rinnas silt, kuhu oli kirjutatud “Prl. Walker” . Rebecca kõndis kurvalt preili Walkeriga kaasa ja vahepeal oli kuulda ka nuuksatusi , mille autoriks oli loomulikult Rebecca ise.
Püstolist oli kuulda lasku ja hobused andsid jalgadele valu. Oli näha palju stekiga löömist ja kuulda hobuste hirnumist. Kõige silmapaistvamad ratsutajad olid Alice ja Victoria . Nad olid õed ja olid ratsutanud juba 3 -aastat. Ise olid nad 12- aastat vanad. Muidugi oli üks neist vanem, see oli Victoria, kes oli kohe-kohe 13 saamas.
Finišini oli jäänud veel 2 ringi ja kõik hobused lidusid, praegustel andmetel oleks võitjaks tulnud Victoria. Kahe ringi möödudes oli olnud vaid üks kukkumine, ja see kukkumine oli olnud talli kõige agressiivsema hobuse poolt, ja tema nimi oli Max .Ta on võistluste ajal juba kokku kukutanud vähemalt 15 inimest ja need kõik on kergesti viga saanud .
Võistlus on läbi ja võitja on selgunud . Selleks on Alice Crane. “Tubli, õeke”lausus Victoria ja astus oma õele lähemale “Sinu esimene võit”. Alice vaatas rõõmsa näoga Victoria poole ja Victoria pilgutas silma. Alice-ile ulatati kätte võidukarikas ja ta tõstis selle rõõmsalt üles. Sellega oli võidujooks lõppenud ja hobused viidi talli. Alice oli küll õnnelik võidu üle, kui ta oli samas ka kurb, kurb sellepärast, et nende tall oli kaotanud hea hobuse . “Pole midagi …” püüdis ta ennast lohutada ja neelas alla nuuksatuse, mis kolas häälena, nagu tal oleks midagi kurku läinud.
Ta lahkus tallist ja vaatas kõndides maha. Seda tegi ta siis, kui ta oli kurb. Lõpuks kuulista , et keegi hüüab ta nime selja tagant, kuskilt kaugelt . Ta pöörias ringi, ja nägi oma õde, Victoriat, kes oli talle kogu see tee järgi jooksnud ja nime “Alice” hõiganud. “Uhh, lõpuks jõudsin järele, huuh , järgmine kord palun kuula hoolikamalt” noomis õde ja Alice neelas alla uue nuuksatuse . Nad sammusid koos käsikäes kodupoole .

Autori kommentaar »