Teema: Lühijutud / Armastus

Signe ja Joonase Kurb Lõpp. (0)

Üleeile suri Joonas ning täna hommikul maeti tema põrm. Signe lukustas end juba eile oma tuppa. Ta keeldus matustele minemast. Aegajalt võib tema ukse taga kuulda nuukseid.
Paar aastat tagasi sai Signe Joonasega ühel kohalikul hevipeol tuttavaks. Peale pooletunnist vestlust karmi muusika saatel otsustati minna värsket õhku hingama. Mööda tammealleed jalutades rääkisid noored pikalt ning selle käigus saigi Signe teada, et poiss mängis ühes bändis, mida ta juba ammu raadiost kuulanud ning internetistki alla laadinud oli. Kell lähenes kahele ja õues oli suveöiselt jahe. Joonas andis tüdrukule oma tagi ning saatis ta koju. Kodus läks neiu aga esimese asjana arvuti taha ja otsis noormehe üles. Kõik vajalikud aadressid ja kasutajad teada saanud heitis ta voodile pikali ning lülitas raadio tööle. Mõne laulu pärast võis ta taas oma lemmikuid kuulata. Eriti pingsalt püüdis ta aga bassi jälgida. Ta silmad vajusid tasa kinni ja hommikul taas ärgates meenus talle eelmine öö. Ta tegi kiire liigutuse ning juba oligi jälle nina vastu ekraani justkui lootes, et ka poiss temaga kontakti otsis. Ja seal ta oligi. Tüdruk unustas kõik ning jäi pikaks ajaks internetti nagu naelutatult. Ja üha enam laadis ta uue tuttava loomingut alla. Ja üha enam ta armus poissi. Paar päeva hiljem pidid nad taas kohtuma. Kokkulepitud ajal ning kohas said nad ka jälle kokku. Tüdruku jalad värisesid ning süda peksles rinnus, oli ta ju nii lootusetult juba poissi kiindunud. Noormees aga oli lihtsalt sõbralik ja võttis kõike vabalt. Nad veetsid toreda päeva kuid koju jõudes oli Signe südamest nukker. Ta haaras oma padja kaissu ja mõtles, miks Joonas temaga nii ükskõikne ja samas nii sõbralik oli. Kas temas polnudki neiu vastu tundeid ärganud? Tüdruk ei suutnud nuttu tagasi hoida ja poetas paar pisarat. Peagi ta uinus. Jägmisel hommikul tõmbas ta riided selga ja läks linna jalutama. Pööranud taas tollele tammealleele, kus ta oli selle mõnusa öö Joonasega veetnud. Hetkeks peatudes ning tagasi vaadates jäi tema pilk peatuma läheneval paarikesel. Mees võis olla ligi kakskümmend ja naine samuti. Kui paar aga lähemale jõudis, läks Signel silme ees mustaks ning ta minestas. See oli ju tema lemmikbändi bassist. Ta kukkus peaga vastu asfalti ning enne kõike unustamist tundis ta läbilõikavat valu peas ning vereniret haavast voolamas. Kui kaua ta teadvuseta lamas, jäigi talle teadmatuks. Kuid taas ärkvele tõustes leidis ta ennast oma voodist. Tüdruk katsus oma pead. Seal polnud ei muhku ega verd. Ta vaatas kalendrist kuupäeva: see oli olnud vaid uni. Sügavalt ohates vajus ta tagasi padjale. Ikka veel hingeldades sulges ta silmad. Viie minuti pärast oli ta siiski taas jalul. Oli kätte jõudnud päev, mil tema lemmikansambel pidi andma kontserti. Ta valis kaks tundi riideid. Sellega lõpuks maha saades tegi ta püüdlikult meigi. Neiu haaras köögist paar õuna kaasa ning väljus kodust. Baari jõudes tellis ta siidri ning sammus sellega lava juurde. Ta tahtis kindlustada kohta esireas ja see ka õnnestus. Peale keikkat, kui bänd pidulistega ühines, võttis Signe julguse kokku ning läks bändilt autogramme küsima. Kui kõik peale Joonase olid tema paberi signeerinud vaatas ta bassimehele sügavalt silma ning ulatas talle markeri lootuses, et noormees kirjutab talle midagi isiklikku. Aga ta kritseldas vaid kähku oma nime ning läks sõbraliku naeratuse saatel leti juurde õlut tellima. Mõne minuti pärast järgnes talle Signe. Tüdruk värises taas ning tundis ennast väga ebakindlalt kuid ta oli kindel, et ta peab midagi ka ise tegema, kui tahab noormehele meeldida. Ta istus Joonase kõrvale baaripukile ja lausus: „Väga hästi mängisite täna. Sa mängid üldse jubehästi bassi.” Joonas jõi suure sõõmu oma klaasist, pani selle letile ning vaatas siis sügavalt ja vaikivalt tüdrukule otsa. Peale poolt minutit vaikust ta lausus: „Armasta meid muusika, mitte minu pärast.” Tüdrukule oli see kui nuga südamesse. Ta tundis kuidas tal õhk otsa sai kuid ta ei märganud hingata. Ta tõmbus näeost kahvatuks ja lõi pilgu maha. Kuid Joonas ei teinud sama. Poiss vaatas Signet ikka veel selle sama puuriva pilguga, millega ennegi, nagu oodates mingit tagasisidet. Ta ootas kaua, aga mitte asjatult. Tüdruk vaatas taas talle otsa ning oli näha, et ta võitles pisaratega. „Mulle ju meeldibki teie muusika.” Nüüd oli noormehe kord pilku pöörata. Ta rüüpas taas klaasist ja viipas siis ukse poole. Nad sammusid taas suveöösse. Vaikides kõndisid nad mööda juba tuttavat tammealleed. Peatudes ühe pingi juures võtsid nad istet. Peagi küsis Joonas: „Kas ma meeldin sulle?” Tüdrukul jäi hing taas kinni. Hetke ennast kogudes, vastas ta: „Miks sind äkki huvitama hakkas?” Poiss vaatas talle surmtõsise näoga otsa, ja vastas, et see on teda juba ammu huvitanud. Tüdruk sattus pisut meeltesegadusse kuid sellest tõi ta välja vali autosignaal. Noored võpatasid. Signe aavs suu, nagu tahaks ta midagi öelda, kuid sulges selle siis taas. Minuti pärast hakkas ta rääkima: „Eks sa natukene ikka meeldid. Kuigi ma vihkan armastust ja püüan sellest hoiduda...” Joonas vajus mõttesse. Läbi mõtiskluste lausus ta pooleldi iseendale: „Meeldiksid sina siis mulle ka..” Tüdruku silmad tõmbusid niiskeks. Nüüd oli see siis vähemalt välja tulnud. Ta neelatas ja pühkis pisara. Ta neelatas taas. Noormees vaatas ehmunult oma kaaslasele otsa kuid ei osanud midagi öelda ega teha. Hetke pärast voolasid mööda Signe põski alla nii arvukad pisarad, et ta ei jõudnud neid kõiki kuivatada. Ligi kaks minutit kestnud vaikusele ning nutule järgnes tüdrukupoolne küsimus: „Kas... kas sa mind enda pulma kutsud, kui sa kunagi abiellud?” Joonas vaikis. Ta oli terve õhtu tõsine olnud, kuid nüüd oli ta veel tõsisem. „Ei,” lausus ta lõpuks otsusekindlalt ja tõusis püsti. Tüdruk ehmatas sellest liigutusest ja taas rajasid tilgad tilkade järel tema näole niiskeid radasid. Poiss pööras talle selja ja kõndis minema. Signe jaoks oli see liig. Ta pani küünarnukid põlvedele, pea käte vahele ning nuttis. Kaua püüdis ta oma muresid pisaraisse uputada kuid see ei tahtnud õnnestuda. Pool tundi peale Joonase lahkumist kuulis Signe paralleeltänavast püstolipauku. Hirmuga püsti hüpates jooksis ta seelikusabast kinni hoides kõrvaltänava poole. Ümber nurga pööranud, nägi ta kangestavat vaatepilti: maas vereloigu sees lamas tema armastatu. Joonas hoidis kahe käega kõhust kinni ja oigas vaevukuuldavalt. Noormehe juurde jõudes oleks tüdruku süda saapasäärde vajunud, kui ta oleks saapaid kandnud. Vaatepilt oli õudne ja neiu nuttis südantlõhestavalt. Ta otsis pilguga seda relva, mis võis olla bassimehe hingevaakumise põhjuseks. Relva polnud. Ega ka midagi muud, mis oleks mõrva tunnistanud. Tüdruk võttis vaikselt poisi kätest kinni ja eemaldas need haavalt. See oli tumepunane ja riided selle kohal olid verest läbi imbunud. Neiu haaras oma telefoni järele, kuid Joonas peatas ta. „Ära...” Tüdruk vaatas arusaamatul ilmel talle otsa. „Sa ju vihkad armastust, ma arvasin, et..” Ta köhis verd. „...et sa ei tahaks minuga abielluda...” Signe silmad olid suuremad kui tema anatoomia seda tegelikult võimaldas. Ta pani pea noormehe rinnale ja kuulatas tema südame viimaseid lööke. „Ma armastan sind..” sosistas tüdruk. Ta ootas mingisugust liigutust või vastust, kuid seda ei tulnud. Hirmuga tõstis ta pea ja vaatas poisile otsa. Joonase nägu oli kaame ja liikumatu. Tüdruk otsis pulssi, aga seda ei olnud enam. Signet valdas lootusetu abitustunne ja ta korrutas endale: „Ei. Ei..ei....eii!” Taas surnu rinnale langedes nuttis ta oma viimaseid pisaraid.
Üleeile suri Joonas ning täna hommikul maeti tema põrm. Signe lukustas end juba eile oma tuppa. Ta keeldus matustele minemast. Ta kavatseb poisiga niikuinii peagi kohtuda...

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!