Kummituste maja 7. osa (8)

Kõndisime mööda korodori edasi ja rõik rippusime otseses mõttes Markuse küljes ,sest terve põrand oli vett täis ja pärast kummitust mitte enam vett vaid jääd. ,,Kle! Kas sa arvad ,et me siit üldse välja saame?" ,,Ole vait Liis!" ,,Kui mei ei saa siis teadke ,et ma ei unusta teid kunagi!:(" Ning me kõik kallistasime üksteist. Jää ei lõppenud kuid järsku nägin suurt lainet tulemas! ,,Mis see on!?" ,,Klge nüüd jookseme!" vastas Markus mulle ja panime elueest. Mina pöörasin koos Markusega kõrvaltunnelisse kuid Liis ja Maria jooksid suure laine eest! Värisesin üleni. Vaatasin uuest läbi vee tüdrukuid kuid nägin ainult kellegi jalga ja kadunud nad olidki. ,,Markus! Mida me nüüd teeme?" küsisin ma. kuid siis kuulsin vaikset appikarjet. ,,Appi! aidake!" Me hakkasime kartma ja peitsime ennast tunneli avavusse. Piilusin äärest ja nägin ,et üks suur must kogu liigutas suud ja karjus nagu väike laps. Järsku võttis ta lapse kuju ja liikus edasi. olime vait kui sukad ja ootasime. varustus oli meie mitte Liisi ja nende käes. Neil oli ainult tekk mis oli pärast kummitust nende kätte jäänud. Umbes pool tundi hiljem julgesin rääkida kui appikarjeid polnud enam kuulda. ,,Markus!" ütlesin ma. ,,Markus!" teda polnud seal. kartsin ,et olen tema ka kaotanud. Järsku katsus keegi mu käsi. Ronisin nurka ja ütlesin endale ,,Kui ma nüüd siin suren siis mitte vaadates seda elukat!" ,,Roberta mis sa ajad?" vaatasin taha ja seal seisis Markus. ,,Kus sa olid?" ,,Kle nägin teda uuesti!" Selle peale tõusin püsti. ,,Anna mulle korraks oma käsi!" ütlesin Markusele.


Järgmisel hetkel oli Markusest saanud kummitus. ,,Ma arvasin ,et see oled sina!" Karjun ma ja pistan jooksu. Kui läbin koridori jõuan napilt lainest mööda. Vaatan taha mis kummitusest sai. Ta kõnnib minu poole läbi vee. Jooksen elueest mööda teist koridori. Avan ühe ukse,ronin sisse, lukustan selle ja lähen kappi puhkama.

Autori kommentaar »