Toniloss [4] (8)

Eelmises osas; ...ma lähen seekord ülekeha higiseks ja mu põlved lähevad nõrgaks ning pilt silme-eest kaob. Ma ei tea mis minuga lahti on. Kas ma olen haige? On mul palavik?
Puhkasin veidi ja läksin siis tasakesi välja värske õhu kätte.

4. osa.

Õues koidab juba. Kellast pole mul aimugi, sest see viimane, mis mul oli on kadunud ja rohkem mul pole. Ka majas polnud ainsatki kella. Enesetunne läks veidi paremaks. Läksin korra maja taha, et puud riita laduda. aga selleni ma ei jõudnudki, sest kuulsin üht mürinat. Maja ette sõitis üleni valge auto. Kahtlane värk. Jooksin maja nurga taha, sest ma ei teadnud, eks need on ja ei tahtnud end kohe näidata võõrastele. Ootasin ja vaatasin.
Autost astusid välja Üks üleni valgesse riietatud naine ja teine üleni musta riietatud mees. Mul polnud aimugi, kes need olla võivad. Nad läksid majja sisse. Ma jälitasin neid. Nad läksid kolmandale korrusele. Läksin neile nii vaikselt ja ma loodan ka, et märkamatult järele, kui suutsin. Nad valisid oma sihpaigaks toa number kakskümmen kuus. Ma olin kõhuli viimastel trepiastmetel ja jälgisin vagusi nende tegevust. Uks keerati lahti, mindi sisse ja uks pandi seest poolt taaskord lukku.
Ootasin veidi ja läksin ukse juurde ja piilusid lukuaugust nende tegevust. Midagi ma eriti ei näinud, aga midagi siiski nägin ka. Kapi uks keerati lahti ja kõige ülemiselt riiulilt, kuhu maani mu käsi poleks isegi ulatunud, võeti mingi kast. Rohkemat ma ei näinud. Ma pidin minema vagusi alla, õue ja end taas ära peitma. Ma peitsin end puukuuri. Varsti näengi, et mees ja naine lahkuvad.
Veidi aja pärast lähen majja, sammun kolmandale korrusele, tuppa number kakskümmen kuus, ronin tooli otsa, avan kapiukse ja vaatan kõige ülemisele riiulile. Seal ongi seesama kast, mis enne selle naise käes oli. Võtan selle kätte ja avan selle vaikselt.
Selle karbi sisu ei vastanud minu ootustele- rahale,vaid seal oli pealtkuulamise aparaat. Miks seda vaja oli? Kas teatakse, et ma seal olen? See ei olnud hea märk. Ma võtsin kõik oma asjad teise korruse toast ja jooksin ära. Mul polnud ju tegelikult kusagile minna. Mind ümbritses vaid mets ja surnuaed. Nüüd oli mu tunne kõledamast kõledaim. Jooksin täiel kiirusel mööda teed. Mind vaevad hull nälg ja janu, aga neid pole kusagilt saada. Jooksen ja jooksen. Vahepeal puhkan ja siis jälle jooksen edasi, aga maanteed ei paista kuskilt. Mind oli ees ootamas veel õudsam öö. Ma pidin magama heitma keset niisket ja õudust tekitavat paksu metsa. Ma ei hoolinud enam millestki peale maantee või mingi hea südamega inimese leidmise. Peale tuli koduigatsus. Ma jäin seisma, hingeldasin kõvasti. Ma istusin kivile. Segased mõtted jooksid peast läbisegi läbi. Taaskord oli minust võitu saanud tohutu hirm. Ma olin täiesti külm. Mu käed olid valged, natuke isegi sinakad. Väljas oli külm, ma usun, et umbes kümme kraadi. Tõmbasin jalad enda vastu ja hõõrusin neid, et need enam nii ei valutaks ja veidi soojemaks läheksid. Pisar voolas mööda põske. Metsas oli juba üsna pime ja ma pidin otsima endale paika, kus öö veeta. Leidsin ühe puu all koopa ning heitsin hirmunult magama.


_____

Minu põgenemiskatsest ja elust metsas lugege juba järgnevates osades !

Autori kommentaar »