Minu, minu kallis, armas ema. (11)

Üks on kindel- meil kõigil on ema. Ema on hool'itsevev, kes iganes ta ka poleks, ta on meil olemas. Kasvõi kõrgete mägede taga või teises maailma otsas, aga ta on. Ta on täpselt see, kes paneb vaikselt lapsele õhtuti teki peale, teeb põsele õrna musi ning lahkub tuld kustutades toast. Kui laps on haige, istub ema lapse voodil ning loeb talle muinasjuttu või valvab haige lapse und. Emast jääb jälg, kus ta on käinud, mida teinud. Ema õrn puudutus...Ema lõhn... Ema hoo#!?!#us... See on kõik see, mida vajab üks laps, täiskasvanu, või kes iganes. Ema on see, kelle õlale toetuda, kelle õlal nutta. Ema on selleks see õige, kellele kurta oma mured. Ema aitab sind kooliasjadega. Ema ei riidle sinuga, kui sa selleks põhjust ei anna. Juhul, kui su ema on kuri, tea, et TA ARMASTAB SIND!
Aga pea igavesti meeles, et ema ei ole see, kelle peal elada välja oma viha! Ei.
Kõik armastavad oma ema sellisena, nagu ta on ja ei suuda mõeldagi, et keegi teine ta ema võiks olla. Oh ei! See mõte, et ta oleks võinud sündida muus peres on hullunud. Usun, et seda ei tahaks keegi- mitte ainuski laps! Isegi siis, kui su ema on joodik, psühh või kes iganes. Ta on ikkagi su ema- su ainus ema, sest teist sul ei ole, ega saagi kunagi olema! Sind on sünnitanud ainult üks, olgu ta siis linnuema, kelle munast on koorunud tibu, inimene või KES IGANES! Ta on su ema!

Ja lõpetuseks ütleksin ma seda, et teil kõigil on ka isad, samamoodi, kas ta on joodik või kes iganes, ta on su ISA. hoolimata sellest, kas ta hoolib sinust või mitte, ära unusta teda kunagi!


Autori kommentaar »