Appi, küpsised! (6)

Hommikul ärgates kuulsin hirmsat karjumist.
See oli mu naaber. Ma jooksin akna juurde ja nägin, et väljas on kõik tänavad täis küpsiseid.
Neid oli kõik kohat täis kuhu silm seletas.

Alla minnes kuulsin kuidas vanemad rääkisid, et kuidas hoiduda hullude šokolaadiküpsiste eest.
Jaa, šokolaadiküpsised on head, aga mitte siis kui nad piiravad tänavaid, maanteid ja kõike muud.

Natukese aja pärast kui olin küpsiste nägimisest rahunenud, helistati meile.
Kõne; "Me palume teie tütrel päästa meie linn"......

Kui isa kõne lõpetas ütles ta mulle, et ma pean minema päästma linna.
Mul jäi suu imestusest lahti.
"Miks mina?" karjatasin ma.
Ja peale seda tuli pikk pikk jutt mida mu isa oli telefonis kuulnud.

Otsustasin minna, ma ju olen ikka 17 aastat vana.
Pakkisin asjad mida mulle öeldi. Kott ei tulnud raske, aga kui mõelda, et mul on aega 7 päeva, siis tuli küll kananahk ihule.
Ning ma pean tagasi ka tooma piima.

Linnapea andis mulle kaasa 8 pudelit piima ja lendpiisoni Mike, kes oli mulle väga abiks.

Ja endale märkamatult olingi läinud. Tee oli pikk.
Ühest pudelist tahtis juba Mike juua. Pool pudelit nii läksgi.
Mul oli meeles, et pidime minema Mochreawi mäestiku. Mõtlesin , et vajame puhkust. Niisiis me peatusime esimeses külakeses mis meie teepeale jäi.
Seal oli palju toredat rahvast. Me saine tuttavaks ühe vanema inimesega, kes oli väga tark.
Ta andis mulle ühe joogi, ning ta ütles , et kasuta seda siis kui saa heaks arvad.

Varsti hakkasime minema. Tee oli raskem kui ma arvasin.
Me ütletasime kõrbe, mäed ja siis järsku hakkas Mikel paha ja me pidime puhkama.
Praeguseks oli kulunud kolm päev.
Aga Mikel oli nii võrd paha, et ta ei saanud enam lennata.
Ma jätsin ta ühte külla ja ise hakkasin edasi minema jala.
Tee oli jälle raske. Ma ületasin mittu jõge.
Ning lõpuks jõudsingi ma niikaugele, et tuli valmistuda küpsiste armeega võitlema.

Ja nii ma astusingi edasi. Ja järsku tulidi metsa vahelt välja küpsised!
Ma ehmatasin kohutavalt. Neid oli tohutult palju. Ei oskaks öeldagi kui palju.
Nad ründasid kõikjalt. Ja siis meenus mulle see vanamehe antud jook.
Jõin selle kähku ära, sest mu süda ütles siis. Ma muidugi ei tea miks.

See oli võlujook mis aitas mind. Miski minus ütles et karju täiset kõrist, ja ma usaldasin ennast kuna juba selle joogi joomine.
Ma karjusin täisest kõirist ja kõik küpsised lendasid eemale.
Mitte keegi ei liigutanud, ning kõndisin edasi suurerahuloluga.

Kui jõudin kinduse juurde mida valvasid väga paljud valvurid.
Jälle mu süda ütles, et karju.
Ma karjusin ja kõik valvurid kukusid pikali ja surid ära.

Siis ma pääsesin ka kindlusesse.
Piim oli lukustatud vangikogi. Et vangikongi ust lahti saada siis pidi mingi koodi sisestama turvaklaviatuurile.
Piim teadis koodi ja ma sisestasin selle ja usk läksgi lahti siis me pistsime jooksu Piimaga.

Kui me meie kodulinna jõudsime, olid kõik suure rõõmuga meid ootamas.
Linn oli saanud ka nendest küpsistest lahti kes olid linnas.
Meie auks tehit suur pidu mis oli väga tore.
Kõik pidudsesid ja olid õnnelikud, et šokolaadiküpsiste armee oli hävitatud.

Autori kommentaar »