Alexia 2 (3)

Otsustasin, et mind ei huvita nende jutt ning jalutasin vaikselt eemale. "Alex, kuhu lähed?" hüüdis Hayls järgi mulle. "Ah ma niisama. Te tunnete üksteist, ma ei tunne kedagi, seepärast ma ei tunne end mugavalt."
"Ah, ära patra, tule tagasi."
Läksingi tagasi ning nad tutvustasid end korralikult. Kõige paremini jäi mulle meelde Jacob. Tal olid ilusad rohelised silmad ning tema armsa mütsi alt paistis välja "JB" tukk. Miks ma küll seda Bieberitukaks praegu nimetasin? Mis iganes, vähemalt siis te teate, milline see välja näeb. Ent tema kõrval oli üks tüdruk, ja see oli Hayley. "Hayley semmib Jacobiga?" oli mu esimene mõte, mille ma kahjuks kõvasti välja ütlesin. "Ei, ta on mu vend," sõnas Hayls mulle. "Ja kui sa teada tahad, on Jac hetkel vallaline," naeratas Hayls kavalalt. Tundsin end piinlikult ja pöörasin pilgu maha. "Pole midagi," sõnas Jacob mu kõrvale tulles. "Kuule, imelik pole?" naersin ma vaikselt. "Mh," ütles ta. Jalutasin natuke eemale, sõidutee äärde.
"Kuule mida sa teha üritad?" küsis Jac ka sinna tulles. "Enesetappu proovisin, et noh ma lootsin et keegi ei märka ja..." hakkasime naerma. "Oh sind väikest puupead."
Jalutasime tagasi ja hakkasime vaikselt kodupoole ka kõndima.
Poisid saatsid minu ja Hayley koju ning ma läksin kiirelt oma tuppa, eemale ema ja isa küsimuspommidest ning väikse õe vingumisest.
Sulgesin ukse ja jooksin voodile, arvutist mööda minnes selle sisse toksates.
Kui arvuti juba töötas, läksin MSN'i ja Jacob hakkas rääkima.
J. says: Hei ilustüduk
Alex says: Tsau
J. says: Mis sul selle enesetapuga oli seal
Alex says: Ma niisama.
J. says: Kas sa oled üksi kodus?
Alex says: Eip
J. says: Aga külla võib tulla?
Alex says: Tule.

Kindlasti hakkas Jacob kähku tulema, seega otsustasin muusika käima panna ja korra vanemaid teavitama minna. "Emps, Jacob tuleb siia. Ta on mu klassivend." ning jooksin üles tagasi, kuna ma ei viitsinud rohkem küsimusi kuulata. Mõne aja pärast kuulsin uksekella, tormasin sinna ja avasin ukse. "Hei Jac." ütlesin, ning viipasin käega, et ta sisse tuleks. "No tere, poiss," sõnas mu isa koridorri tulles. "Isa, palun lõpeta." - "Tere jah," ütles Jac ning me läksime üles.
"Kuule sorri mu isa pärast, ta kontrollib alati, kõike ja kõiki," ütlesin, mille peale Jac vaikselt naeratas. Ta vaatas mind, mina aga jõllitasin oma jalgu. Silma nurgast vaadates lihtsalt sain aru. "Sul on nii ilusad juuksed," ütles ta vaikselt, pilku pööramatta. "Okei," ütlesin, ning tundsin kuidas mu põsed hõõguma läksid. "Olgu, mis teeme?" küsis ta, mille peale ma suurt kergendust tundsin.

Autori kommentaar »