13 ja reede 8.Osa (3)

Mina: Triinut ei ole enam!
Margit ja Mihkel: Mida?!See ei ole võimalik!Kus ta kadus?
Mina: Ma ei tea...Teda ei ole oma kohal!
-TRIINU JUURES-(Teispoolsuses)
Triinu: Jah,isand,ma tegin nad võimsamateks...
Isand: Kuidas sa võisid?!Me pidime nad ju tapma!Kui nendel on võimed,hävineb kogu Teispoolsus!
Triinu: Ma ei saanud midagi teha, ma oleks muidu ise surma saanud!
Isand: Sa reetur!Kui sa ühe korra veel neid aitad,SURED!
Triinu: Ma luban , et ma neid ei aita.
Isand: Väga hea...Nii,nüüd kutsu Maa Deemonid (neid on kaks), ning käse nad tappa!
Triinu: Jah, ma kohe kutsun...
Triinu asetas neli kristalli: Teemant,Rubiin,Onüüks ning Safiiri ringi ning astus selle sisse ning lausus:
Triinu: Gratih,hendes,azeroth metrion fatih!
Seejärel tekkis maavärin ning tuli maaseest välja suur küngas.Küngas läks pooleks ning sealt tuli välja kaks kivist kuju,helekollased silmad , ning kaheksa sarve peas.
Triinu: Tere, maadeemonid!
Deemonid: Tere, kuninganna!
Nad kummardusid maha.
Triinu: Mis on teie nimed?
Deemonid: Minu nimi on Gratih ning tema on Hendes.
Triinu: Nüüd minge nende deemonite ( ja libahundi) juurde ning tapke nad!
Gratih: Jah,me tapame nad,kuid kus nad on?
Triinu: Nad peaksid asuma ühel saarel, mis asub linnast 3 kilomeetrit eemal.
Hendes: Me läheme!
Nad muutusid liivaks , ning kadusid seejärel.
Isand: Nüüd mine sa koju,Triinu!
Triinu haihtus.
-MINU,MARGITI JA MIHKLI JUURES-
Mihkel: Me otsisime igalt poolt, teda ei ole siin!
Järsku helises mul telefon.
-TELEFONIS-
Mina: Jaa?
Arst: Meil on kahju teatada, aga teie vanemad surid.
Mina: MIDA?!?!?!?!?!?!?!?!SEE EI SAA VÕIMALIK OLLA?!
Arst: Kahjuks on, nad surid bussiõnnetuses koos teie sõprade vanematega, Margiti ja Mihkli.
Lõpetasin nuttes kõne.
Margit: Mida?
Mina: Meie vanemad surid.
Mihkel: Meie,Margitiga vanemad ka?!
Mina nuttes: Jah...
Nüüd hakkas Margit ja Mihkel nutma.Istusime kivile ja lihtsalt nutsime.
-TEISPOOLSUSES-
Isand: Lõpuks ometi sain tappa nende vanemad ebaõnnega!See on neile kättemaksuks!
-MINU,MARGITI JA MIHKLI JUURES-
Mina nuttes: Me...me...peame sellele vastu hakkama.Siin on deemoni käsi mängus!
Margit ja Mihkel: Lähme koju!
Mina: Mis me koju lähme,kui seal kedagi ei ole?
Margit: Lähme, oleme natuke seal.
Mina: Okei
Kõndisime tagasi,kus olime onni teinud, kuid siis tekkis maavärin ning sealt kerkis välja kaks deemonit.
Mina: Jälle deemonid...
Gratih: Tere hommikust!
Hendes: Me tõime teile kingituse,SURMA!
Nad vehkisid kätega ning ütlesid:
Gratih ja Hendes: Atleh,vestreh!
Siis tekkis meie all vajuv liiv.Me hakkasime aeglaselt ma alla vajuma.
Mihkel: Ma proovin siit libahundina välja saada!
Mihkel muutis end libahundiks, ning siis ta hakkas sealt välja hüppama, aga ei saanud , sest Hendes lasi talle liivatormi, mis lükkas Mihkli sinna sisse tagasi.
Margit: Karl,proovi sina,plahvata nad,siis peaks loits maha tulema.
Ma plahvatasin nad imepisikesteks tükkideks, kuid need tükid läksid kokku tagasi, ning nad Gratih ja Hendes muutusid jälle terveks.
Gratih: See ei mõju!
Me olime juba suuni liiva alla mattunud, kuni nägime Aaronit Gratih-i ja Hendes-i selja taga.
Aaron: Gres,fa lethe!
Siis Gratih ja Hendes põlesid ning lõpuks ka plahvatasid.Me olime jälle maa peal , ning mingit vajuvliiva ei olnud.
Mina,Mihkel ja Margit: Aaron?!Kuidas sa siia said?!Sa olid ju surnud?!
Aaron: Ma olengi, lihtsalt ma päästsin oma parimate sõprade elu.
Mina: Sa oled surnud?Kuidas sa siis siin oled?
Aaron: Mind saadeti teid päästma.Ma pean nüüd minema!
Aaron helendas,ning seejärel kadus.


Meeldib?
Jätkan?
LOE autori kommentaari!

Autori kommentaar »