Vampire Bite !!! (11)

Loo peategelaseks on 16 aastane noor tüdruk, kelle elu muutub täielikult, peale süütut jalutuskäiku.

------------... Olime just lõpetanud õhtusöögi, kui meie armas väike kutsa kööki niutsuma tuli - tal oli ilmselt pissihäda. Vaatasin anuvalt ema poole, kuigi teadsin ülihästi, praegu on minu kord temaga õue minna. Ema ei andnud järele ja ma läksin porisedes jopet selga panema.
Õue minnes tundsin, et täna polegi nii külm ja ma otsustasin nati pikema jalutuse teha. Väljas puhus vaikne ja soe tuul. Kõndisin mõõda pimedat metsarada edasi. Ma ei kartnud pimedust. Eespool paistsid põõsad ja nende vahel oli nähtavasti väga pime. Kuid ma ei kartnud pimedust ja seepärast ei tunnetanud ka ohtusid. Ning sellepärast juhtuski üks saatuslik asi, millega ma polnu absoluudselt arvestanud.
Paiskusin rajalt maha ja koerarihm libises mul käest ära. Järgmisena tundsin midagi jääkülma oma kaela peale ja siis põletavat valu. Äkki oli külm asi kadunud, kuid valu see eest mitte. Selle asemel läks see kogu aeg hullemaks ja tundus, et se liigub ka koguaeg kehasse laiali. See oli nii kohutavalt piinav, et ma mõtlesin, miks ma lihtsalt juba ära ei sure. Kuid suremisest näis asi kaugel olevat. Kuulsin kaugusest vihaseid inimhääli, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu.
Natukese aja pärast tundsin, kuidas keegi must kinni võttis ja mind kiirest kuskile kandis. Seal k u s k i l pani ta mind uuesti maha. Tundus, et olen põranda peal.
Nii ma siis piinlesin ja tõmblesin seal - kui kaua, seda ei teadnud ma ise kaa päris täpselt, aga igastahes tundus mulle üle pika aja, et see hakkab ära kaduma. Ja edasiselt ma vist minestasin või jäin magama.
Kui ma ärkasin, siis olin mingis majas. Tõusin istukile ja vaatasin ringi. Märkasin järsku, et kaugemal oli laud, mille ümber istus kolm inimest : pikkade mustade juustega u. 17 aastane tüdruk, kelle kõrval istusid kaks inimest: üks mustade turris ja teine pruunide , peaaegu õlgadeni ulatuvate juustega poiss. Nemad paistsid olevat umbes sama vanad.
Märkasin, et nende nahk oli ebatavaliselt valge ning ma vaatasin enda käsi, et kindlustada, kas olin ikka õigesti vaadanud. Aga kui ma enda käte peale vaatasin, siis oli mu ehmatus suur : need olid täpselt sama valged, sama ebatavalised, kui lauas istujate käed. Ma hakkasin ehmatusest karjuma. Kui see lõppes, vaatasin lauas olijate poole, kes olid nüüd vaikselt püsti tõusnud ja vaatasid mind. Panin tähele, et nende liigutused olid kummaliselt kiired.
´´Oh...sa siis tulid lõpuks teadvusele.´´ütles tüdruk ärevalt.
Olin ikka veel nii hirmunud, et midagi öelda.Nägin, et neil olid ka ebatavaliselt kuldsed silmad.
´´Ma olen muidu Sue ja need on minu sõbrad : Tim ja Matt.´´ütles ta ja viipas musta peaga ja pruuni peaga poisi poole.
´´Ma...ma olen Marily...kes te olete...miks teie nahk nii valge ja silmad nii kuldsed on??´´küsisin ma nõudvalt.
´´Sest me...sest me oleme...vampiirid.´´ütles Sue ärevalt, oodates mu reaktsiooni.
´´Vampiirid?´´kordasin ma juhmilt.Ei ei...siin on nüüd küll midagi mäda...
´´Jah.´´vastas tüdruk lihtsalt, olles ilmselt rõõmus, et mu reaktsioon väga hull ei ole.
´´Ja...ja kas mina olen kaa...vampiir?´´küsisin, ise samal ajal mõeldes, kui totralt see kõlab.
´´Jahh...meil juhtus äpardus...kuna me oleme Tim´iga juba u. 300 aastat vanad, siis on meie inimese vere taluvus nii suur, et suudame olla inimeste seas, ilma , et me neid ära sööks, aga Matt...´´poiss nimega Matt oli väga rusutud ilmega. ´´Tema on alles peaaegu 70 aastane...me üritame teda teie külast, kus on inimesed, eemal hoida, aga 3 päeva tagasi, siis kui sa juhtusid seal olema, läks ta liiga kaugele ja siis juhtuski...nii...´´ütles Sue kurvalt ja ohkas.
´´Kas teil peeglit on´´pahvatasin ma järsku.
´´Jaa...ikka...´´ütles tüdruk ja läks ühe suure valge riiuli juurde ja tõi sealt mulle päris suure peegli. Panin selle näo ette, kuid samal ajal pigistasin silmad kinni, et mitte üllatust ära rikkuda.
Kui ma silmad lahti tegin, oli mu üllatus suur : mu pruunid koledad juuksesalgud olid muutunud kauniteks ja läikivateks sirgeteks juusteks, mu nägu oli kaa kuidagi kenam ja loomulikult oli mul lubivalge nahk. Ning üleüldse...oli palju kenam kui enne.
Kuid äkki märkasin, et mu silmad olid erinevalt nende kuldsetest silmadest punast värvi. Ja mu kurk s6na otseses m6ttes k6rbes.
´´Miks mu silmad mustad on?´´ pärisin ma Sue´lt.
´´Aaa...sellepärast, et sa ei ole veel jahil käinud.´´seletas ta mõistvalt.
´´Ok.´´tegi ma.
´´Aaa...muide...ma loodan, et sa saad minust aru, kui ma ütlen sulle, et sa ei saa enam oma pere juurde tagasi. Ma viisin su koera tagasi su koju, kui kedagi kodus polnud ja panin ta kaelarihma juurde kirjakese, et äragu hakaku sind otsima ja, et sa ei tule enam kunagi tagasi ning et armastad oma peret igavesti.´´ütles ta tõsiselt.
Noogutasin kuivalt. Selle peale ma ei tulnudki...tahtsin nutta, aga pisaraid ei tulnudki.
Ning Sue ja Tim lahkusid, kuid Matt mitte.
Selle asemel hakkas ta juukseid katkuma ja pomises, et kui ta oleks teadnud, et ma seal olen...
´´Palun vabandust...´´ütles ta vaikselt mulle otsa vaadates.
´´Oh...enam pole teha midagi...elu läheb ju edasi.´´ütlesin ma ja läksin tema juurde ning kallistasin teda.
´´Miks sa seda tegid?´´küsis ta jahmult.
´´Mmm...ma ei tea...´´pomisesin vastuseks ja naeratasin talle. Selle peale naeratas ka tema.
´´Tead...kuna ma sind selliseks muutsin, siis teeme nii, et tee sina nüüd minuga, mida sa tahad...´´ütles ta mõtlikult.
´´Ohh...hästi...´´ütlesin ma ning naeratasin kavalalt.
´´Mida??´´küsis ta kahtlevalt. Purskasin naerma.
´´Kõigepealt õpeta mind jahtima!´´ütlesin naerdes.
´´Jahh...seda nagunii...´´sõnas ta.
´´Ei...tegelikult....´´ütlesin ma kavalalt ja võtsin õrnalt tema siidistest pruunidest juustest kinni ning suudlesin tema pehmeid külmi huuli. Ta oli täiesti jahmunud.Naeratasin talle ja tema naeratas vastu.
´´Aga nüüd sööma.´´ütlesin talle ning ta noogutas.´´
´´Jahh....läki siis!!´´vastas ta. Võtsin tal käest kinni ja järgmisel hetkel jooksime juba metsa poole.

Autori kommentaar »