Sayona kaks elu, #6 (2)

Oijahh, mõtleb Sayona, homme peab kooli minema. On veel viimane päev, mil saab rahulikult puhata ja televiisorit vaadata ja Internetis mänge mängida ja igale poole end sisse logida. Sayona pani juba pärastlõunal kooliasjad järgmiseks koolipäevaks kotti. Ta pani isegi koolijalanõud juba koolikotti. Sayona ei taha kooli minna - kes tahakski. Talle ei meeldi see koolipingis õpetaja kuulamine ja tahvlile saja harjutuse ja ülesande kirjutamine. Natukene meeldib talle aga vihikusse pastakaga kirjutada. See talle meeldib. Sayonal oli juba hommikul koolist mõeldes süda paha ja köögilauda minnes äratasid ema ja Chris seda veel edasi, nagu meelega räägiksid.


Ema: Tere hommikust, kullake!
Sayona: Tere-tere.
Ema: Homme kooli!
Sayona: Ema...
Ema: No, mis on?
Sayona: Sa juba tead niigi, et mul on süda paha sellest koolist mõtlemisest. Ja nüüd sa siis tuled ja...
Ema: Vabandust.
Sayona: Ema, Chris rääkis midagi sinu kohta...
Ema: Chris? On see tõsi?
Chris: Ei, noh... Jah.
Ema: Nooh, ja mis see on? Ootan põnevusega... Nooh?
Sayonale korraga tundub, et ta ei taha sellest rääkida ja nihverda end sellest olukorrast välja, nagu tüdrukutel ikka kombeks on ja see õnnestub tal päris vaevaliselt, aga samas päris lihtsalt.
Sayona: Ei midagi.
Ema: Sayona, räägi nüüd. Noh?
Sayona: Ei midagi.
Ema: Sayona, meil ei ole üksteise ees saladusi.
Sayona: ...Sul on uus mees jah...
Niipea, kui Sayona seda emale ütleb, haarab ta laualt taldrikult kurgivõileiva, pistab oma toa poole jooksu ja paneb ukse lukku.
Ema: Chris, on see..... Ai!
Chris: Mis juhtus?
Ema: Laps... Ta tahab end näidata.
Chris: Liiga vara... Ennetus oli 17. jaanuaril ju?
Ema: Lol.lpea, helista!
Chris: Kuhu!
Ema: Issand, millise mehega ma abiellusin... Kiirabisse muidugi, tobuke! Sa siis ei tea, kuidas peab sünnituse eel käituma?
Chris: Mkm.
Ema: No mis sa seletad! Helista juba! Ai......Ai..Ai...Ai.....Mmm, kui valus...
Chris: Tere, kas 112? Sünnitus. Aadress Mesikäpa tee 7, korter 13. Palun tulge ruttu. Naine on vaja viia haiglasse sünnitusele.
Kiirabi: Olgu. Tuleme nii kiiresti, kui saame. Nägemist!
Chris: Tuleg jah, nii ruttu, kui võimalik, aitäh.
Sayona: Emme, mis juhtus?
Ema: Sayonake, sinu õde või vennake tuleb.
Sayona: Appi! Kas on valus ka?
Ema: Jah, natuke ikka on... Isegi väga valus.
Sayona: Ei tahaks sinu nahas olla.
Ema: Haha, lapuske. Kui sa last tahad, siis peab seda kannatama.
Viiu, viiu, viiu, viiu, viiu, viiu, viiu, viiu!
Kiirab: Nii, palun, kanderaam välja võtta. Asetame naise siia peale... 1, 2, 3, tõstame!
Sayona: Ema, saad sa ikka terveks?
Ema: Ära muretse, emme saab terveks ja sina saad näha oma õde või vennakest.
Sayona: Head aega, ema!
Ema: Head aega, kullake! Head aega, Chris!
Sayona: Head aega!

Toas...

Chris: Oled hulluks läinud? Võibolla sinu ema sellepärast kohe sünnitama peabki.
Sayona: Mind süüdistad? Ise rääkisid mulle seda asja ja nüüd sa siis süüdistad mind, jah? Eino, aitäh! Enne kooli kohe...
Chris: No, vabandust...

Sayona läks oma tuppa ja sulges ukse Ta nuttis. Ta nuttis, sest armastas ema väga ja muretses tema pärast, ta nuttis sellepärast et oli emale rääkinud ja ema juba kahtlustas Chrisi, ja ta nuttis kooli pärast, ta ei tahtnud sinna minna. Ta kõht oli tühi, aga ta ei tahtnud enam üldse kunagi oma elus Chrisi näha, ta vihkas Chrisi, kuigi Chris on ju ainult temaga üksinda kodus. Ta tundis end kõige pärast süüdi olevat. Ta haaras toast suure uue hambapastatuubi, läks sellega vannitupa ja pesi vannitoas hambad puhtaks. Siis läks ta tuppa, tegi suurpuhastuse, vaatas enda albumit ja kuulas häid laule ja luges raamatut. Ühtul käis ta vannis, pesi juuksed puhtaks ja heitis magama.


Järgneb...