Sayona kaks elu, #3 (4)

3. jaanuaril läks Sayona pärastlõunal poodi. Ema andis Sayonale raha ja saatis poodi. Sayona kündis nüüd tänaval, käes rippumas sinine riidest kott. Sayona oli natuke kurb. Natuke kurb sellepärast, et hoolimata sellest, et ta juba mitu aastat ema ja isa kodude vahet on käinud, ka samas koolis, ei ole ta saanud endale sõpra. Mitte ühtegi. Mitte ükski temavanune ei tee Sayonaga juttu. Koolis ei kutsuta teda mängu, kui neil on klassis rühmatöö ja enne seda valimised, jäetakse Sayona alati kõige lõppu ja ta pannakse suvalisse rühma tööd tegema, kuigi tema koht seal mitte mingisugust rolli ei mängi, temaga seal ei räägita ja teamst pole seal niimoodi kasu. Sayona oli ka natukene rõõmus, sest tal on head hinded. Praegu on koolivaheaeg, mõtleb Sayona iga päev. Kui Sayona on pooid jõudnud, võtab ta korvi ja vaatab oma ostunimekirja. Ta valib kõik asjad ära, maksab ära ja suundub koju. Kott on raske ja käsi väsib ära. Sayona vaatab ringi. Lumi on juba üsna palju sulanud. Sayona jõuab juba postkastide juurde, kui kohtab seal ühte tema pikkust ja temavanust ilusat poissi. Poisil on tumepruunid juuksed, pikad sinised teksad, mustad talvesaapad, nahkjope, hall müts, tema käes on võtmekimp ja ta asub postkasti avama. Poiss isegi teeb Sayonaga juttu.


Poiss: Tere.
Sayona: Tere.
Pikk-pikk vaikus.
Sayona: Kui küsida tohib, kas te kolisite siia alles või olete juba ammu siin elanik?
Poiss naeratab armsalt Sayonale ja vastab.
Poiss: Ma kolisin siia nädal aega tagasi. Muide, ma olen Joonas.
Poiss võtab kinda käest ja ulatab Sayonale käe. Sayona ulatab samuti oma käe.
Sayona: Minu nimi on Sayona.
Poiss: Väga meeldiv. Ma pean nüüd minema. Ma elan viiendal korrusel. Kus teie elate?
Sayona: Mm... Ma ei tohiks seda praegu kahjuks avaldada.
Poiss: Mina ju ütlesin.
Sayona: Aga te ei öelnud, et selle eest pean mina ka ütlema, mis korrusel ma elan. Elan kus elan ja see pole üldsegi tegelikult teie asi, Joonas.
Poiss Ohoh, kui nipsakas tüdruk. Ma ei ole enne sellist tüdrukut näinudki, nii nipsakas.
Sayona: Ei ole ma midagi nipsakas! Ma lihtsalt... Ei pea oma isiklikke asju koguaeg avaldama. Kui tohiks, siis ma avaks nüüd oma postkasti ka.
Poiss: Olgu, nii saan ma kiiremini teada, mis korterinumber teil on.
Sayona: Vastik inetu tüüp! Ei oska preilidega käituda!
Poiss: Rahu, rahu. Ega ma paha pärast. Ma pean nüüd minema.
Sayona: Minge, minge. Saabki teist kiiremini lahti, vastik per.vert selline...
Poiss: Vabandust, mida te ütlesite?
Sayona: Mida? Ah, ei midagi. Omaette....
Poiss: Head aega, Sayona! Sayona, Sayona, Sayona... Milline imelik nimi.
Sayona: Ega's Joonas ma ei tea ka mis imenimi siis on... Head aega!
Poiss: Head aega! (Hahaha)


Phh, saan teie korterinumbrit ka siis teada, pomiseb Sayona omaette, kui ta liftist üles sõidab. Sayona teeb korteriukse lahti, paneb koti lauale, läheb oma tuppa ja heidab kõva aluspinna peale pikali. Mulle see poiss ei meeldinud kohe üldse... Või ikka meeldis... Ta oli päris kena... Ah, unustan selle mõttetuse ära ja parem teen endale köögis võileiba, mõtleb Sayona. Ta asub kööki ja teeb endale kaks kurgi-tomati-singi-ja juustuvõileiba. Ta valab klaasi endale veel mahla. Ema vaatab, mis tütab teeb ja alustab vestlust.


Ema: Tere, Sayona! Said poest kõik vajaliku?
Sayona: Jah, sain.
Ema: Tore. Sa oled kuidagi tujust ära.
Sayona: Ei, see... Ei, kott oli raske.
Ema: Ei, kallike, siin on midagi muud. Tahad teada, mis siin peidus on?
Sayona: Noh?
Ema: Armastus.
Sayona vaatab emale imelikult otsa.
Ema: Olgu-olgu. Ma ei sega sind enam, kullake.
Sayona: Aitäh.
Ema loeb ajakirja edasi ja Sayona näkitseb vaikselt oma võileiba.


Sayona sööb ja joob ära, peseb nõud puhtaks. Siis suundub ta oma tuppa tagasi, otsib raamaturiiulist endale ühe raamatu ja hakkab seda lugema. Raamat on nii igav, et jää või tukkuma. Siis mängib ta pool tundi arvutis. Siis koristab ta oma toa ära. Seejärel teeb ära voodi. Peale seda läheb ta elutuppa, paneb suvalise kanali käima, teeb popcorni ja valab endale kokakoolat. Siis vaatab ta rahulikult saadet "Kaks ja pool meest". Saates on komöödiat, Sayona unustab selle poisi ja postkasti loo ja lausa vahel hirnub naerda. Kui kell saab 11, käib Sayona duši all, peseb hambad, paneb pidžaama selga ja heidab pehmesse voodisse. Ta uninub rahulikult ja kõik on vaikne.


Järgneb...

Autori kommentaar »