Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Saatuse mängud 2 (0)

2. osa, hinnake!!

Eelmises osas: Järgmisel sünnipäeval juhtus järgmine asi. Minu vanaisa ja ka isa vanemad tulid meile külla. Ma ei teagi täpselt miks, aga vanaisa sai südamerabanduse. Silmapilkne surm. Emast oli küll kahju, enne ema ja nüüd isa. Isa vanemad said siis aru, et ma neetud olen ja on edaspidi minust eemale hoidnud. Okei ma peaks nüüd kooliasjad valmis panema. Pärast räägin edasi.

--------------

Minu 9. sünnal ei juhtunud ka midagi peale selle, et mu kass ära suri, aga ta oli juba väga vana. 10- aastane sünna oli jubedam. Isa sõitis töölt kodu poole ja siis sõitis talle mingi joodik otsa. Papsi auto oli päris lömmis. Isa oli kaks päeva koomas, siis lõpuks tuli sellest välja ja sai terveks. Ma nutsin ajal, mil isa haiglas oli emaga võidu. Peale seda avastasingi, et ma neetud olen.

Ma ei teadnud mida selle infoga teha. Ma suhtlesin ikka inimestega ja elasin nagu ikka. See muutus peale mu 12. aastast sünnat. Oli juba õhtu ja ma olin õnnelik, et midagi juhtunud polnud. Me läksime kõik juba voodisse. Natukese aja pärast hakkas suitsuandur tööle. Köök oli kuidagi moodi põlema läinud ja tuli levis kiiresti. Me saime napilt ise majast välja. Isa jõudis kõik raha ja tähtsad paberid ka veel kaasa haarata.

Peale seda, kui me maja maha põles kolisime me siia, Californiasse. Maja on täitsa keskmise suurusega ja kahe korrusega. Teine korrus oli alguses minu päralt, aga nüüd on terve maja. Yey! Kuna me uude kohta kolisime, siis saime ka uusi tutvusi. Mina ise ei alustanud kellegiga juttu ning üritasin teistest eemale hoida. See ei õnnestunud, sest kohtasin Hannat.

Hanna tundus kohe hästi sõbralik ja rõõmsameelne. Me klappisime hästi, aga ma hoidusin siiski temaga peale kooli kohtumast. Oli ka üks teine tüdruk, Tibby, kes oli Hanna sõber. Temaga sain ka normaalselt läbi. Kahjuks minu 14. aastasel sünnal Hanna vägistati. Me saime tüdrukutega koos kokku. Nad pinnisid mind nii kaua, kuni ma olin nõus kaubamaja juures kokku saama. Veetsime enamus päeva poodides ja jäätist süües. Õhtul koju minnes oli Hannaga see asi siis juhtunud. Ma tea täpselt, mis temaga edasi juhtus, ta kolis ära vist. See kõlab jõhkralt, aga ma ei tahtnud tead, mis temaga juhtus. Ma ei tahtnud, et ta rohkem haiget saaks.

Järgmisel aastal, täpselt kuu aega enne mu sünnipäeva nägin ma unes Hannat ja kuidas mingi kogu ta ära vägistas. Ma ei tea miks ma neid sündmusi nägema hakkasin, aga iga aasta, täpselt kuu aega enne oma sünnipäeva näen ma und sellest, mis eelmisel sünnipäeval juhtus. Nagu tahaks keegi mulle meelde tuletada, et ma neetud olen ja teistest eemale peaks hoidma.

Oma 15. sünnipäeval läksin koos Travisega, üks kuum poiss meie klassist, oma sünnat tähistama. Me olime temaga kaks kuud koos olnud. Travis ei olnud just kõige parem poissõber, aga kuna kõikidel teistel olid oma peikad, siis ei tahtnud ma ka alla jääda. Igatahes viis Travis mind mingile peole. Meil oli väga lõbus. Hiljem läksime me koos ühte magamistuppa. Sel õhtul kaotasin ma oma süütuse. Ma tahtsin seda. Kuid hiljem selgus, et mitte eriti. Peale seda ööd, hakkas Travis mind vältima. Ma kuulsin kuidas minust tüdrukute vetsus räägiti, et ma olin lihtsalt üks kihlvedu olnud. See oli valus, väga valus, aga ma pidasin vastu.

Mõned päevad enne minu 16. sünnipäeva, tuli Tibby mulle koolis vastu. Ma polnud temaga Hannaga juhtunust saadik rääkinud. Tibby alustas juttu ja ma ei saanud teda lihtsalt eirata, nagu teisi. Ma ei saanud tüdruku jutust eriti aru. See oli nii sünge. Aga ma sain aru, et ta tänas, et ma temaga üldse kunagi suhtlesin. See oli tõsiselt imelik. Nagu paar päeva hiljem selgus oli Tibby enesetapu teinud. Ma ei tea miks või kuidas, mulle ei räägita kunagi midagi. Peale seda hoidsin veel rohkem omaette.

Teiste eiramine kestis mõned kuud. Siis tuli mu ellu Ash Lennon. Me kohtusime suvel, kui ma ühel hommikul pargis jooksmas käisin. Tänu sellele needuse värgile käisin ma käna. Ash aitas mu püsti ja siis ma nägin ta imeilusaid pruune silmi, ega suutnud talle ära öelda. Sealt edasi meie suhe arenes. Kuni selle jubeda ööni. Ma olin mitu päeva suures šokis.

Ema ja isa otsustasidki siis mu hullumajja panna, et sealt abi saada. Samal ajal kolisid mu vanemad ise minema, kui ma hullaris olin. Aga põhjus, miks mind sealt hullumajast varem välja lasti on lihtne: needus. Kõigepealt juhtus õnnetus õega, kes mulle paar esimest korda ravimeid tõi.

Õde oli mulle just mu tabletid kätte andnud ja läks siis kõrvalpalatisse, kus mingi vanamees kiiktoolis kiikus ja ühte kohta jõllitas. Igatahes oli vanamees järsku püsti tõusnud ja õele oma rohtu süstinud. Midagi hullu ei juhtunud. Õde oli lihtsalt natukene tuim.

Järgmisena jutus õnnetus tädiga, kes mulle süüa tõi. Ma ei tahtnud palatist lahkuda, et sööklast midagi võtta sest kartsin, et juhtub midagi hullemat. Söögitädi andis mulle mu söögi ja kõndis minema. Koridori põrandal oli natukene vett ning tädike libises ja lõi pea vastu külma põrandat ära. Ta sai päris tõsise peapõrutuse. Lõpuks, kui veel paar töötajat viga olid saanud visati mind sealt välja.

Ja siin ma olengi, valmistun kooli minema, et uus päev üle elada. Koolis on ikka vahel sosinaid minu needuse kohta liikvel. Ma ei tee nendest muidugi välja ja parem ongi, et nad teavad, hoiavad eemale. Kui keegi rääkima tuleb ei vasta ma talle ja lõpuks tüdineb ta ära ja jätab mind rahule. Just seda ma tahangi. Liiga paljud on minu pärast haiget saanud. Ma olen muidugi ka mõelnud see kõik ära lõpetada, kuid ma olen selleks liiga arg.

----------------

Sorry, Kui see tekst on imelik siis arvuti jamas ta tegi imelikke asju!!

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!