Teema: Järjejutud / Noortejutud

Difficult.9. Ummikus. (0)

Tean, et pole haigelt kaua kirjutanud, aga siin ma siis olen jälle ; )
_______________________________

Miks #!?!#eegi üldse mu vana Sony Ericson'i tahtma? Mis mõte sellel on. Tänaval liiguan tuhandeid teisi inimesi kellel on kõvasti paremad telefonid kui mul ja kõvasti lihtsamini kätte saadavad.
Kooli sisse astudes olin ma veel kergelt öeldes ehmatanud. Keegi pole veel siimaani minust rattaga üritanud üle sõita. Mu vasaks külg valutas päris tugevalt ja ma mõtlesin, et #!?!#orra vetsust läbi käima ja vaatama kas mu on seal mingi sinikas ka. Kõigepealt lonkasin siiski garderoobi enda koha juurde.
Meie garderoob on suhteliselt suur, arvar ruum. kõrge laega ja igal klassil on siuke oma vahe vms. Kus neil on kapid ja nagid. Seinad olid nõmedad heleoranži tooni. Pole just eriti meeldiv.
Hetkel, mil ma olin riided vahetanud hüüdis keegi mulle : ,, Noh, räägi kellega sa kaklesid? Või pohmell ei luba sirgelt kõndida?''
Kuulsin rämedad irvamist ja vastikut naeru. Paralleeli poisid olid ilmselgelt märganud,et ma lonkan. Ilmselgelt ei näe ma praegu just kõige tervem välja ka. Ei olnud üldse hea, et nad joomist mainisid. See tuletas nii mõndagi meelde...
Krigistasin hambaid ja üritasin võimalikult kiiresti muusika klassi juurde jõuda. Tee peal tuli mulle vastu, aga Siim. Siim käib minuga ühes klassis, aga on minust mõned sentimeetrid lühemad. Ta ongi selline lühike, õbluke poiss. Liivakarva heledate juuste ja suuret heledate silmadega. Kui ta ei käiks minu klassis arvaksin, et ta käib kaheksandas või seitsmendas. Võibolla ka selle pärast, et ta tundus suhtleliselt arg olevat.
,,Kas sul juhtus midagi?'' päris Siim.
Vastasin veidi üllatanult : ,, Kas peaks?''
Poiss kohkus hetkeks, kuid jätkas siis vaikselt. ,, No ma ennem nägid, et sa lonkasid. Ja siis need poisid ütlesid...''
,, Ma kukkusin,'' laususin ma ilmselgelt liiga kiiresti, et ta uskuma jääks. Oottasin, et ta vastaks, kuid seda ei juhtunud.
Kartes, et ta võib siiski midagi veel küsida, astusin ma temast mööda ja kõndisin nii kiiresti kui mu tervislikud olud lubasid muusikaklassi poole. Ma tõsiselt imestan, et ta minuga rääkima tuli. Siim on juba mitmes selle kooli liiga sõbralik poiss. Aga ükski neist ei taha olla minu sõber. Nad otsivad väljapääsu. Otsivad minu näol sellest piiramisrõngast vääljapääsu. See klass siin on jubedam kui minu eelmine. Isegi minusugune ükskõikne inimene saab sellest aru. Terve see klass räägib üksteist taga. Nad kõik reedavad, valetavad üksteise kohta ja mulle tundub, et nad peavad seda täiesti normaalseks. Aga see ei ole seda kohe kindlasti.
Järsku seisis Gregor minu kõrval ja vaatas mind oma pruunide silmadega vägagi murelikult.
,,Karl rääkis, et sa lonkad. Mis juhtus?'' päris Gregor sellise näoga, et kui ma nüüd ütlen, et ma kukkusin...
,,Mul juhtus väike liiklusõnnetus,''laususin ma muiates üritades seda pinget Gregori näos vähendada. Aga see mul kül ei õnneestunud.
Gregor silmad olid suured nagu tõllarattad. Ma tunnistan, et ma algul ei kavas´tsenud talle sellest rääkida. Aga see oleks tema suhtes ebaaus ja ta on nii palju minu pärast teinud. Ta kannatab minu pidevat ükskõiksust ja ülbust. Ma pean õppima inimesi usaldama. Ma tahan õppida jälle hoolima.
,,Põhimõtteliselt on nii, et mingi tüüp sõitis mulle rattaga otsa ja võttis mul käest telefoni ja tegi sellega vehkat.''
Gregor vaatas mind altkulmu. ''Tõsiselt räägid või?'' küsis ta üllatanulult ja jätkas, ,, mingi varas, aga miks ta peaks tahtma isnu telefoni. Vabanda väga, aga see ei ole just kõige uuem.''
,,Mhm, ma saan aru. Sellepärast ma ei mistagi. Miks just mina ja minu telefon?''
Gregor vaatas krobelist kiviseina ise samal ajal mõeldes. Ta mõtles terve paar minutit vaikuses ja ma ei julenud seda vaikust ka katkestada. Mingi hetk ilmus poisi näole mõistmine.
,, Aga äkki, tahtis ta just täpselt sinu telefoni, ''lausus ta pool lasuest õhku rippuma jättes.
''Nagu tulid minu vana Sony pärast?''
Gregor noogutas.
,,See on ju mõttetu, seal ei ole midagi väärtusliku...''
Gregor raputas pead ja ütles siis : ,, Kuidas kellegile. Sa ju ütlesid, et sa kirjutasid telefoni üles selle, mida ma sulle narkotsi ja üldse selle kohta räääkisin? Sa ütlesid ju ka, et hiljem leks meil mida kasutada.''
Mõtlesin hetke. Muidugi ma kirjutasin. Ma kirjutasin selle üles koolis ja nad võisid ju änha seda. Et ma seda üles kirjutan...
,,Pagan. Kui Robin ja Andree selle korraldsid, siis pole meil ju enam mingied tõendeid ja nad saavad selle hävitada.'' urisesin ma.
Kui see tõesti nii on, siis on nad kõigeks valmis, et me politeisse ei läheks. See peab midagi suuremat olema. Nad ilmselgelt kaitsevad kedagi. Sest kui me lihtsalt po#!?!#eisse läheks ja meil tõendeid poleks oleks meie sõna nende sõna vastu.
,,Kuule, kas Robin ja Andree olid enne mind koolis?'' küsisin ma.
,,Eee, kui mina tulin siis Andree jope oli juba siin. Ma käisin vahepeal üleval. Mingi kümme minutit. Jasiis kui ma tagasi tulin rääkis Karl juba sinus ja Robin ka vahetas just jalanõusid.''
Ahnii, et siis Robin.
,,Samas ei saame kindlad olla. Robin võis ka natuke enne sind tulla ja rattur võis vabalt olla keegi teine,'' pomises poiss.
Jah, selles on tal õigus. Aga imselgelt on nad kõigeks valims ja ka mulle hakkas lõpuks hirm kohale jõudma. Hirm, et nad võivad meile tõesti midagi teha...
Gregor toetus vastu kiviseina ja nüppis närviliselt oma sinise pusa lukku. Mulle tundus, et ta mõtleb oma pruunide kiharate all mingit plaani välja...
,,On sul mingied mõtteid. mida edasi teha?'' pärisin ma.
,,Hetkel veel mitte,'' lausus ta kergelt muiates.
Võibola ma lihtsalt kõigest väest tahan, et Greor midagi välja mõtleks. Ma ei ole just hea planeerija ja ma tunnen, et kui Gregorit siin ei oleks, oleks ma vist juba ammu vastu seina jooksnud.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!